Kui ma ennast ei taltsutaks, saaks sellest ajaloo pikim reisikiri, mida saadaks vähemalt tuhat pilti. Püüan siiski mõõdutunnet ülesse näidata, aga ei tea, kui hästi see välja tuleb. New Orleans

New Orleans on minu want-must-have-to-go-listis olnud alates… Hmmmmmm… Alati! Või siis vähemalt alates ajast, mil ma varateismelisena “Tuulest viidud” kõik osad endasse ahmisin ja lõunaosariigid mulle ühe kohutavalt huvitava paigana tunduma hakkasid. Seejärel tuli “Intervjuu vampiiriga” ja Anne Rice ja Brad Pitt… Siis käis mu kullakallis sõbranje P New Orleansis ja tõi mulle sealt kingituseks kaasa kaks võrratut tassi. Noh, ja siis oli otsus tehtud kah. Kohas, kus müüakse nii ägedaid tasse, lihtsalt tuleb ära käia.

20140417-49

Nagu üks armas taksojuht meile kenasti selgitas, siis kohalikud hääldavad oma kodulinna nime “njuuorleans” ja mitte “njuuorliiiins”. See pidi neile endale filtriks olema, et eristada turiste kohalikest – esimesed kipuvad linna ikka “njuuorliiiiniks” nimetama. Me siis reisi vältel püütsime piinliku täpsusega jälgida, et me linna nagu kohalikud “njuuorleansiks” nimetaksime. Noh, sest New Orleansi nime hääldus oligi ju ainukene asi, mis meid kohalikega segi ei lubanud ajada… Ja üldse mitte see meie eesti aktsendiga kaunistet inglise keel. ;)

20140417-25

20140417-45

Leia pildilt üks erinevus!

20140417-50

Voodoo-nukud

20140417-7

Tegime T-ga ka voodood

Ja nagu me ju kõik nii ülihästi teame, siis ei ole mitte ainult uued kohad, vaid ka inimesed need, mis ühest reisist põneva reisi teevad. Saime reisi jooksul tuttavateks päris mitmete toredate inimestega nii Austraaliast, Kuubast, Memphisest ja veel siit-sealt USA osariikidest. Kusjuures: enamus neist olid juristid või oli neil perekonnas mõni jurist. Ma ei tea, kas meil, juristidel, on mingi rahvusvaheline radar, mis tunneb endasuguse kustahes maailmanurgas ära ja sunnib üksteisega suhtlema? Igatahes on see natuke kriipi. Aga samas ka täitsa tore.

Näiteks ülivahva juristidest noorpaar Memphisest oli New Orleansis selleks, et oma kevadel toimuvaid pulmi planeerida. Imeilusas Degas’ majamuuseumis, muideks. Koos kõigi New Orleansi pulmatraditsioonidega. Überlahe, mu meelest!

Ja kunas iganes peaksime Kuubale sattuma, siis on meid oma mees Havannas ootamas. Või õigemini on meid Havannas ootamas oma mehe ema ja suur suguselts. Igathes tekkis mul pärast härra K kihutuskõnet selle saare vastu isegi täitsa huvi – kui välja arvata mõned veidrused, siis pidi turistile kõik väga soodne olema, rumm hea, rannad mõnusad ja ilmad päikeselised. Meie omaltpoolt promosime ka Eestit ning loodan, et suutsime härra K-s tekitada Eesti vastu vähemalt sama suure huvi kui tema meis Kuuba vastu.

Oh, ja üks reis ei oleks õige reis, kui poleks vähemalt ühte tegelast, kes tunneks huvi, kas Eesti teab, mis asi on demokraatia, kas me räägime siin emakeelena vene keelt ja kas me oleme kuulnud sellisest imeloomast nagu Internet. Kusjuures: ma üldse ei pahanda sellise asja peale. Ka minu teadmised kõigi maailma 260-pluss-midagi-riigi kohta ei ole teab mis suured. Kui keegi küsiks mu käest Belize’i ajaloo kohta või kes on Gambia riigijuht, jääksin minagi juhmi näoga küsijale otsa vaatama ning suudaksin soovi korral midagi päris rumalat oma huulte vahel välja võluda. Minu meelest on täitsa tubli saavutus, kui teisest maailmajaost pärit inimene teab, et me asume Venemaa ja Soome kõrval. Aplausi väärib see, kui ta teab meie pealinna. Orderit see, kui ta oskab veel mõne Eesti linna nimetada. Veel täpsemad teadmised meie väikese riigi kohta väärivad aga juba Nobeli preemiat.

Igatahes sai kas-Eesti-on-Moskva-eesliin-rubriik ka sel reisil kenasti täiendust. Nimelt kohtasime põgusalt üht Alabamast pärit vanamapoolset paari, kes tundis viisakalt huvi, kas me siin Eestis teame, mis asi on sülearvuti.  Selle küsimuse peale pidas mu abikaasa maha pika ja põhjaliku loengu meie e-riigist, digiallkirjast, netipankadest ja virtuaalsetest krediitkaartidest ning millest kõigest veel. Loengu lõpus oli härral vaid üks kommentaar: “Oh, you live there like in some sort of fantasy movie!“. “Yes, Sir. Yes, we do!”

20140417-29

Palju, palju tänavakunsti…

20140417-6

… ja palju, palju, palju galeriisid

20140417-27

Frenchmen Art Market ehk väliturg kohalikele kunstnikele ja käsitöölistele. Meile igatahes meeldis väga-väga-väga, nii et läksime veel teisel õhtulgi tagasi.

20140417-26

Frenchmen Art Marketi logo. On ju äge!

20140417-3

Absoluutselt võluv pitsipood kohe Jackson Square´il. Veetsin selles poekeses omajagu aega ja nii mõnedki kingitused nendele kõige kallimatele tulid just sealt.

photo

The Spotted Cat Music Club. Kindlasti üks mõnusaima vaibiga jazziklubisid, kus ma eales käinud olen. Ka hoolimata sellest, et see oli viimase kui ruutsentimeetrini rahvast pungil. Ja aitäh kohalikule ehtekunstnikule (www.restrungjewelry.com), kes meile selle klubi reetis!

Kui välja arvata 1, 5 päeva,  siis New Orleansis meil ilmadega väga ei vedanud. Ilmateate kohaselt oli seal parasjagu fenomenaalselt külm ja kohalikud noogutasid sellise jutu peale hoogsalt pead. Noh, meie jaoks oli see fenomenaalselt külm ilm tavaline sügisilm, mis nõuab kampsikut selga ja ehk isegi salli kaela. Selline väga kodune tunne oli. Aga ma ei hakka valetama, et nii kaugele tulles, oleksime me ikka natukene soojemaid temperatuure oodanud…

Samas aga on New Orleans sedavõrd võluv linn, et isegi kehv ilm ei suuda seda rikkuda. New Orleansisse on raske mitte kiinduda. Ka siis kui väljas sajab ja kampsunile tuleb tagi peale tõmmata. Mina isiklikult armusin kohalike laulvasse kõnepruuki, lõuna-aktsenti ja sellesse mam’ itamisse ja sir’ itamisse jäägitult. We luv y’all! Thank you, määääm! How´s the weather, söööör? Oh, see kõik oli puhas muusika mu kõrvadele!

20140417-13

Hurricane Katrina Museum. Tõtt öelda, ma ei arvanud, et see muuseum NIIIIIII südantlõhestav on. Viimased näitusesaalid jooksin sõna otseses mõttes lihtsalt läbi, sest võõraste inimeste ees nutma puhkeda on ju ka natuke plass.

20140417-12

Hurricane Katrina Musem. Orkaani üle elanud klaver ja karu. Kaks vaprat veterani.

20140417-16

Ilm oli jahe ja vihmane. Üldse mitte selline, millal Sa tahad varrukateta sitskleidis ringi hõljuda. Väikesed lilleneiud olid aga nutikad ja otsisid pruutneitsite kleidisabades kehva ilma eest varju.

20140417-24

New Orleansi pulm

20140417-17

New Orleansi matus

Nüüd aga natuke sellest tõrvatükist, mis New Orleansi meepotti oli kukkunud. New Orleans on tugeva boheemlasliku õhkkonnaga linn. Ja see on kindlasti üks tema vastupandamatutest võludest. Ent boheemlus on minu meelest võluv ajani, kui see on loov ja loominguline. Igasugust liigjoomist ja hulkurlust ma just väga võluvaks boheemluse vormiks ei nimetaks.

New Orleansis hakkas silma ohtralt kerjavaid kodanikke. Nendest suur osa olid noored, tihti gruppidesse koondunud inimesed, kes istusid – suuremas või väiksemas joobes – tänaval, tinistasid mingit pilli ja ootasid, et neile midagi tänavasillutisele pandud mütsi sisse visataks. Ja Sa ei kujuta ette, milline lehk neid stseene saatis! Okidoki, ma olen nõus tunnistama, et kõiges selles, mis hügieeniteemadesse puutub, võin ma paras printsess olla. Aga pärast paari-kolme leha-šokki, hakkasin ma hinge kinni hoidma, kui nendest  kerjavatest kodanikest tänaval möödusime. Ma olen absoluutselt teadlik, et USA sotsiaalsüsteem ja tööhõivepoliitika erinevad meie omast, ent töökasvatuse paadunud austajana usun ma, et ka seal piirkonnas leiaks üks noor täistööjõus inimene omale töökoha, mis võimaldab tal kerjamata ära elada ja aeg-ajalt dušši all käia. Kusjuures: kontrast oli eriti terav seetõttu, et elatustasemelt tunduvalt tagasihoidlikumas Buenos Aires ei näinud me poolt ka nii palju kerjavaid inimesi kui New Orleansis.

20140417-44

French Quarteri stiilinäited raudpitsi ja lopsakate taimedega.

20140417-42 20140417-14

20140417-8

Meie hotell – Place d’Armes

Okidoki, ma vaatan, et ma olen jäänud jutustama ja püüdnud üksikute seikade kaudu kirja panna seda atmosfääri, mis meid New Orleansis saatis. Aga ma tean, et mitte keegi ei viitsi miilide pikkuseid reisikirju lugeda. Vähemalt mina ise küll ei viisti. Püüan nüüd veel üksnes lühidalt mõnest konkreetsest kohast jutustada. French Quarterit ma siinkohal kiitma ei hakka, sest seda kohta lihtsalt PEAB New Orleanis viibides külastama.

Esiteks, Oak Alley istandus on absoluutselt võluv paik! Muideks, seesinase “Intervjuu vampiiriga” on sealsamas filmitud. Oak Alley istandus on ehe näide vana lõuna hiilgusest. Koos selle varjukülgedega. Kauni maja taga olid kenasti taastatud ka orjade majad ja juurde lisatud selgitavad tahvlid orjade elamistingimuste, töökorralduse, arstiabi jms kohta (vaata ja loe “Kaksteist aastat orjuses”). Südantlõhestav!  Aga nagu ekskursioonijuht ütles, siis nemad siin ei anna hinnanguid, vaid näitavad lihtsalt seda, mis ja kuidas ühes suhkrurooistanduses omal ajal oli.

Oak Alley istanduse külastamiseks õnnestus meil endale sebida ideaalne päikeseline päev ning kogu elamusest on mul ainult hunnik häid mälestusi. Istandust külastasime Gray Line‘i organiseeritud grupiga, kohapeal oli ekskursioon ja siis veel tunni-kahe jagu vaba aega enne kui buss meid tagasi New Orleansisse sõidutas. Oh, ja ma nägin Oak Alley’s esimest korda oma ihusilmaga pesukaru. Peitis teine ennast puuorva sisse ja piilus mind sealt sama huvitatult kui mina teda. Väga sarmikas tegelane, igatahes!

20140417-31

Oak Alley istandus

20140417-32

20140417-34

20140417-36

Orjade väga minimaalsete elamistingimuste ja olematute mugavustega majad.

20140417-35

Teiseks, SoBou restoran. New Orleansis külastatud toidukohtadest kindlasti kõige meeldejäävam – vinge sisekujundus ja imemaitsev toit. Vaatasin nende kodulehel pisut ringi ja tundub, et nad on oma menüüd novembrikuuga võrreldes siit-sealt muutnud, ent mõned meiepoolt proovitud road on endiselt nimekirjas. T eelroaks võetud porks belly maitses jumalikult ja ma pole nii hõrku sealiha veel oma elus saanud. Minu foie gras burger oli tõeline maitseelamus ja esialgu võõralt mõjunud hanemaksast valmistet jäätisevaht maitses pärast paari lonksu juba päris meeldivalt ja pitsi lõpuks oli isegi kahju, et see omapärane jook otsa sai. Magustoiduks tellisime kohaliku maiuse – saiavormi. Ja see oli samuti taevalik – magus, hõrk ja mahlane. Mis muideks tuletab mulle meelde, et andsin siis lubaduse, et püüan koju naastes midagi analoogset järgi teha, ent ometi ei ole ma veel saiavormi tegemiseni jõudnud. Nonii, mul on nüüd, mille peale mõelda…

20140417-39

SoBou

20140417-40 20140417-41

Kolmandaks, Mississippi ja aurulaev Natchez. Mis oleks New Orleans ilma Mississippita ja mis oleks Mississippi ilma Natchezeta? Tegime paaritunnise sõidu Natcheze pardal ja nägime oma ihusilmaga, milline sagimine sel jõel ja jõe ääres käib.

20140417-9

Vaade linna panoraamile Mississippilt

20140417-10

20140417-15

Stseen mõnes ulmefilmist? Ei, üks järjekordne tööstuskompleks Mississippi kallastel

Neljandaks, Garden District ja Lafayette’i kalmistu nr 1. Garden District ongi just niisama hurmav kui räägitakse. Üks maja on suursugusem kui teine, üks aed on lopsakam kui teine. Minu südamesse jääb Garden District alatiseks aga eriti armsa paigana seetõttu, et leidsin sealsest raamatupoest lisaks Anne Rice’i autogrammiga raamatule ka Charlaine Harrise autogrammiga Sookie Stackhouse’i sarja viimase, kokkuvõtva raamatu “After Dead “. Oh, happy day!

20140417-19 20140417-46

20140417-20

Lafayette’i kalmistu nr 1

20140417-22

20140417-18

Garden Districti raamatupoes oli lademetes kõiksuguseid autorite poolt signeeritud raamatuid, sh ka näiteks Jo Nesbo teosed. Minuga tulid koju siiski vaid kaks autogrammi – Anne Rice’i ja Charlaine Harrise omad.

Kokkuvõte? Kui enne oli New Orleans mu want-must-have-to-go-listis, siis nüüd on see linn mu want-must-have-to-go-back-listis.

About these ads
This entry was posted in Reisid. Need lähemale ja kaugemale.. Bookmark the permalink.

2 Responses to Kui ma ennast ei taltsutaks, saaks sellest ajaloo pikim reisikiri, mida saadaks vähemalt tuhat pilti. Püüan siiski mõõdutunnet ülesse näidata, aga ei tea, kui hästi see välja tuleb. New Orleans

  1. piret1 says:

    Nii mõnus lugemine ja ilmekad pildid. Tuli kohe meelde aastatetagune elamus selles linnas ja minu meelest on see ka täiesti võrratu paik, vaata, et kõige erilisem seal riigis. Noh, mõnusalt omanäoline kindlasti.

    • Maarja says:

      Aitäh, Piret1! :)

      Ja ma olen Sinu arvamusega 102,57% nõus. Kuigi ma pean möönma, et valdav osa USA linnasid tahavad minu poolt veel avastamist saada. Aga tõesti, võttes arvesse, kui änksa New Orleans on, siis olen nõus juba täna paari šokolaadi peale kihla vedama, et see on USA üks omanäolisemaid linnu. :D

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s