Mõtlesime, et teeme väikese jalutuskäigu piltpostkaardil. Täitsa tore oli! Colonia del Sacramento Uruguays

Nonii, ma vaatan, et kedagi peaks siin tukast sugema ja nurka oma ulakte tegude üle järele mõtlema saatma. Ja see keegi olen mina a.k.a. Universumi Pikaldasem Reisikirjade Kirjutaja. Igatahes ihulise karistamise ja tüütu nurgas seismise hirmus panen järgmise osa meie novembrikuisest (issver-sussver, kas see tõesti oli juba nii ammu aega tagasi?!) reisist kirja.

20140416-14Seekord on aeg kätte jõudnud rääkida sellisest võluvast kohast nagu Colonia del Sacrameto Uruguays. Colonia del Saramento on Uruguay üks vanemaid linnu ja Buenos Airest külastavate turistide – just nagu mina ja T – seas armastatud koht day-trippimiseks.

Tänu meie tublile Välisministeeriumile on Uruguay eestlasest turistile viisavaba, nii et reisimiseks Buenos Airesest Coloniasse, tuleb osta vaid praamipilet, seista natuke (tegelikult üldse mitte nii natuke, vaid ikka täitsa korraliku aja) passikontrollisabas ning seejärel nautida tunnikene praamisõitu. Meie külastasime Colonia del Sacramentot nädalavahetusel ja seetõttu ostsime Buquebus´ist praamipileti kaks päeva varem ära. Ja arvestades seda rahvamassi, kes laupäeva hommikul kõik sadamas kohal oli, tundub, et eelmüügist ostmine oli ainuõige tegu.

Colonia del Saramento sadama kõrvale oli kenast istutatud autorent, kust laenutasime pooleks päevaks omale golfiauto ning enne vanalinnaga tutvumist kimasime ka natukene ringi, käisime rannas, ostsime tee äärest currosid ja nautisime päeva. Pean ütlema, et kohalik rand oli nagu rand ikka, ent tekitanud meis T-ga kummaski vastupandamatut soovi ennast sinna pooleks päevaks pikali visata ja vees varbaid leotada. Võib-olla oli asi ka tuulisevõitu ilmas, ma ei tea. T istus paarkümmend minutit nina päikese suunas, ajal mil mina plõksisin kohalikust floorast ja faunast pilte ning kirjutasin liivale sõnumeid (üks väikeseid harjumusi, mida me T-ga ikka teeme). Lõuna lähenedes sättisime ennast aga tagasi vanalinna, sest kõhud juba korisesid ja nõudsid mõnd kohalikku hõrgutist end täitma.

20140416-23 20140416-61680. a rajatud Colonia vanalinn on kantud UNESO maailmapärandi nimekirja ja peab tunnistama, et need munakivitänavad, Portugali ja Hispaania koloniaalstiili mõjutustega madalad majad, pupelikud portselanist majanumbrid, sillerdav meri, soe päike ning kõike ümbritsevad värvid, värvid ja värvid… Njah, see kõik oli õige võluv. Ma ütleks isegi, et muinasjutuline.

Vanalinnas asuvad kõik vaatamisväärsused üksteisest lühikese jalutuskäigu kaugusel ning igal nurgal on mõni kohvik või paar, kus jalgu puhata, juttu ajada ja veini juua. Pakun, et vanalinna lõõgastav atmosfäär ja sõna otseses mõttes piltpostkaardilik väljanägemine ongi see, miks Colonia del Sacramento on ka igas mida-küll-Buenos Aireses-teha-reisisoovituses välja toodud.

Samas tundus mulle, et päevakene Colonia del Saramentos oli täitsa paras aeg lõõgastumiseks ja chillimiseks. Järgmine päev oli jälle täitsa tore tagasi Buenos Airese elu-melu keskel olla ja ennast mitte kondiüdini lõõgastununa tunda.20140416-10

20140416-26 20140416-11 20140416-12 20140416-13 20140416-9 20140416-8 20140416-2 20140416-4 20140416-25 20140416-17 20140416-3

Posted in Reisid. Need lähemale ja kaugemale. | Leave a comment

Villased sallid võib vististi nüüd järgnevateks kuudeks pagendusse saata ning siidrätikud troonile upitada, või mis! Minu uhiuus ja hunnitu siirätt

Ma olen suhteliselt tagasihoidlik rätikandja. Seda vähemalt võrreldes minu rätivõlurist sõbranna P-ga. Ma kannan rätti tavaliselt kaela ümber seotuna või pähe seotuna kuumadel suvepäevadel ning vihmaniiskete ilmadega õue minnes (jup, loomulik lokk, järgutatud lõikus ja niiskus teevad minust vastasel juhul kodukootud Barbara Streisandi). Ja kuna erinevalt oma sõbranna P-st, kes oskab ühest rätist vistist sada erinevat vinget moodustist omale pähe meisterdada, on minu räti sidumise oskused õige tagasihoidlikud. Piirdungi tavaliselt piraadi- ja klassikalise lõuaalt kinniseotud variandi või 70ndatest tuttavate sidumsvõtetega. Kolmesõnaga: nende lihtsamate variantidega.

20140415-2

Kuigi mu rätivarud on aastatega täitsa arvestatava populatsiooni saavutanud, siis kõige tihedamini satub kaela ümber või pähe ikkagi ürgvana punase kirjumirju siidrätt – mu vaieldamatu lemmik. Vähemalt senimaani. Ma kahtlustan, et seda lemmikutiitlit tuleb nüüd jagama hakata, sest mu uhiuus siidrätik kipub vägisi samuti lemmiku kohale. Nii pea, kui ma  seda rohelisekirjut rätti poeriiulil silmasin, teadsin, et olen armunud. Ja mu uus armastatu tõotas mulle sealsamas pikka ja õnnelikku kooselu. Pehmet puudutust ja ilusat väljanägemist.

Noh, ja siin me nüüd siis oleme ning naudime oma mesinädalaid!

20140415-1Siidrätt – Global Essentials (Stockmann)

Posted in Ilusad asjad, Riidekappi | Leave a comment

Homme on laupäev, nii et on paras aeg minna kevadisse Kadrioru parki, Mikkeli muuseumisse ja Kadrioru kunstimuuseumisse. Kunila ja Maydell. Ja natuke ka muud

Praegu on suurepärane aeg Kadriorus üks kevadine jalutuskäik ette võtta. Ja siis nii muuseas asuda sisse ka Mikkeli muuseumisee ja Kadrioru kunstimuuseumisse. Seda põhjusel, et mõlemas muuseumis on üleval vägagi imetlemisväärsed näitused.

20140408-9

Kadrioru kunstimuuseumis on 29.03.2014 kuni 07.09.2014 vaatamiseks välja pandud näitus nimega “Eveline von Maydell. Musvalge maailm”.

Näitus koondab endas eesti juurtega selstkonnadaami Eveline von Maydelli käärilõikeid, mis võluvad oma detailirikkuse ja jutustamisoskusega. Mulle on varipildid alati oma lihtsuse ja efektsusega muljet avaldanud, seega olin juba ette kindel, et ilmselt jagub mul hiljem näituse kohta ohtralt kiidusõnu. Ja nii ka oli. Ma olin näitusel nina vastu pildiraami klaasi ning imetlesin daamide kleitide imepeene pitsi kõiki detaile ning prouade rebasekraede ükshaaval väja lõigatud karvakesi. Kniks, kraaps ja kummardus kunstnikule sellise ilmekuse, täpsuse ja kannatlikkuse eest!

20140408-12 20140408-11

Mikkeli muuseumis on alates 20 .03.2014 kuni 07.09.2014 üleval näitus “Kuldaja värvid. Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kogust”. Njah, ma pea ütlema, et ma üldse ei pahandaks, kui mul endalal ka selline kunstikogu oleks nagu herr Kunilal. Ja vastupidistest arvamusavaldustest hoolimata on minu meelest ääretult tänuväärne, et kollektsionäär oma kogu ka suurema avalikkusega jagab. Olgem ausad, suurem osa meist ilmselt ei ole Kunilaga nii suured sõbrad, et tema suurepärast kunstikogu mõnel lähemale sõpruskonnale korraldatud sünnipäeval- või aastavahetuspeol privaatkorras nautida saaksime.

20140408-2

Näitus toob vaatajani Eesti maalikunstnike tööd ajavahemikust 1910-1945. Hoolimata sõdade ja sõdade vahelisest raskest ajast, mil näitusel eksponeeritavad tööd on valminud, oli näituse õhkkond helge ja värviküllane. Ma läksin näitusele väga hea tujuga, aga pärast tunnikest nende tööde keskel oli mu tuju kohe väga hea ning hing värve täis.

20140408-3 20140408-8 20140408-5 20140408-1 20140408-6

Njah, aga näituse helge atmosfäär pani mind mõtlema tänasele päevale, kus olukord on justkui vastupidine. Meie ümber on palju head, aga me kujutame asju sootuks tumedates toonides.

Mul on ääretult suur austus sõjaaja ja sõjajärgse aja üleelanud inimeste vastu ning iga kord kui ma kuulen mõnda järjekordset noort töövõimelist inimest kurtmas, kui kehvas riigis ta on sunnitud elama, kus ei maksta igal sammul igale küsijale hiigelsuuri toetusi, tahaksin ma talle oma kingakontsaga vastu pead anda.

Ühiskonnas hirmuäratavalt suur hulk kodanike, kes ei saa üldse aru, kuidas riik ja riigi rahakott toimib ning ei anta endale aru, et mitte ainult riigil ei ole kodanike ees kohustusi, vaid ka kodanikel on oma riigi ees kohutused. Täistööjõuline kodanik, kes on töötuna arvele võetud, saab riigilt abiraha ning käib sealjuures mitteametlikult ilma makse maksmata tööl. Seejuures kurdab ta, et kohalik omavalitsus ei võimalda talle paremat sotsiaalkorterit ja riik ei maksa suuremaid toetusi. Ma arvan, et sellised kodanikud peaks tagasi kooli saatma ja selgitama neile, et kui sa ise makse ei makse ja riiki ei panusta, siis kust imekohast peaks seesinane riik või KOV võtma need vahendid, et sulle toetusi maksta, teid ehitada või koole üleval pidada?

Minu meelest on ääretult kurb, kui haigete laste või ka täiskasvanute raviks peab annetusi koguma või fondidest toetusi taotlema. Seda põhjusel, et riigil ei ole võimalik ravi toetada, kuna ta peab toetust maksma tugevatele ja tervetele eesti meestele ja naistele, kes lihtsalt ei viisti või ei taha tööl käia või kes arvavad, et riigilt abirahade väljapetmine on midagi ääretult kavalat ja kiiduväärt. Koos A, B ja C-ga peaks lastele juba lasteaiast saati õpetama, et ära küsi omale kala, küsi parem õng ning ära küsi, mida riik saab sinu heaks teha, vaid küsi, mida sina saad riigi heaks teha. Ma usun, et sellisel juhul elaksime me kõik jälle natuke paremas kohas, kus kodanikud töötaksid rohkem ja vinguksid vähem.

Oh, ja palun ärge tulge selle jutuga, kuidas meie riik ei väärtusta lapsi, sest lapsetoetus on ainult 19 eurot kuus! Mina isiklikult ei saa üldse aru, miks riik peab mulle lapse saamise eest mingit toetust maksma. Minu laps, minu vastutus. Ühiskonnas on peresid, kes seda lastetoetuseks makstavat summat ka päriselt vajavad ja seda raha saaks vajaduspõhiselt kasutada väga, väga, väga, väga palju mõistlikumalt. Noh, ja lastetoetuse tõstmine koalitsioonileppega on minu hinnangul lihtsalt üks väga rumal ja populistlik viis, kuidas raha raisata.

Minu jaoks ei ole lapsetoetuseks makstav summa numbriks, mis mõõdaks riigi armastust minu lapse vastu. Minu jaoks väärtustab minu riik minu last seeläbi, kui mu lapsel on turvaline keskkond, kus kasvada, kus valitseb demokraatia ja sõnavabadus, kus respekteeritakse erinevusi ja kus ei diskrimineerita kedagi nahavärvi, soo või dressipüksil laiutava firmamärgi järgi. Minu jaoks väärtustab minu riik minu last, kui mu lapsel on võimalus korralikule haridudusele, ligipääs arstiabile, muuseumidele, teatrile ja raamatutele. Minu jaoks väärtustab minu riik minu last, kui meil on teed, mida mööda ma saan oma last sõidutada, meil on koolimajad, kuhu ma saan oma last viia ning mul on vabadus oma lapsega minna ja tulla, reisida ja maailma avastada, teades, et meil on isamaa, mida mina ja mu laps saame alati oma koduks pidada ja kuhu me saame alati tagasi tulla.

Mina igatahes olen meie riigi üle siiralt uhke ja kui on vähegi võõrast publikut, siis kiidan seda. Loomulikult on meil probleeme, mida parandada ja kõrgusi, mille poole püüelda, aga meil on ka väga palju asju väga hästi. Õnneks on mul olnud võimalust natuke siin- ja sealpool elada ning saada kinnitust enda kahtlustele, et elu nendes palju kiidetud Euroopa riikides pole poolt ka nii lihtne, hea ja õnnis kui räägitakse. Tööd tuleb igal pool teha. Ja kõvasti! Kusjuures: sa võid oma mütsi peale kihla vedada, et kui palganumber on suurem, siis on suuremad ka numbrid hinnasiltidel nii toidupoes ja kinnisvaraturul kui ka igal pool mujal. Loo moraal? Piimajõgesid ja pudurumägesid nagu ka ideaalset riiki või ühiskonda ei ole kusagil, küll aga on inimõigused, võrdsus, vabadus ning rahu. Ja need on meil, eestlastel, praegu õnneks olemas. Hindame ja väärtustame seda! Seda enam, et meil on olemas vanaemad ja vanaisad, kes oskavad rääkida koledaid lugusid mitte nii väga ammustest aegadest…

20140408-7

 

Posted in Teater. Kino. Muusika. Ja muu | 1 Comment

Kadunud mannekeeni tagasitulek. Kuidas seda küll vääriliselt tähistada? Õige, paneme talle neti nahkseeliku selga!

Mul on Sulle häid uudiseid – ma sain oma mannekeeni tagasi! Jipppppiiiiii!

Tõtt öelda olin prl Mannekeeni juba mõnda aega tagasi lootusetult-kadunud-asjade-nimekirja kandnud. Vot, nii võib juhtuda, kui oma asju helde käega laiali laenutada! Aga ühel ilusal kevadpäeval sain oma mannekeeni siiski tagasi. Pisut päevinäinumana, aga noh, mis siin salata , ega mina isegi viimaste aastate jooksul nooremaks pole läinud…

Igatahes, kui Su mannekeen on aastaid kadnud olnud ja Sa ta lõppeks tagasi enda armastavate käte vahele saad, siis otse loomulikult tunned Sa vastupandamatut kihku teda riidesse panna. Nii et palun ära imesta, kui ma lähiajal selle blogi siin manni piltidega üle külvan. Võid ennast lohutada, et ilmselt tüdinen ma sellest ühel hetkel siiski ära. Aga võib-olla ka mitte…

Nonii, mida väärikat siis prl Mannekeenile selle tähtsa sündumuse – koju jõudmise – puhul selga panna. Hmmmmmm? Äkki paneks nahkseeliku? Mul on tunne, et nahkseelikud on pisut alahinnatud riideesemed. Siinkohal pean tunnistama, et ma isegi olen nahast seelikutele liiga teinud ja pole näiteks oma suurt lemmikut, beeži nahkseelikut Sulle üldse tutvustanudki. Ometi on kena lõike ja värviga nahast seelik ju nii võrratu!  Ilus, isikupärane ning praktiline. Ja kantav vaat, et igal pool ja igal ajal.

Muideks, kui ma oleksin paarkümmend sentimeetrit pikem ja puusavaba tütarlapseliku figuuriga, siis ma kindlasti prooviksin seda allapoole põlve pliiatsseelikut ka madalate baleriinade, brogueide või ketsidega. Senikaua aga, kuni ma veel nii pikaks ja peenikeseks pole kasvanud, jään kontsadele truuks.

Nr 1

Eiran süümepiinadeta seda viisakas-daam-kasutab-maksimaalselt-korraga-kahte-värvi-rõivaid-reeglit. Senikaua kuni värvid kenasti kokku kõlavad, võin ma kasvõi terve vikerkaare endale korraga selga tõmmata!

20140401-1 20140404-1

Nr 2

Väga minulik komplekt: seelik, kontsaking ja poolmantel. Tõenäosus, et ma tänaval sulle sellises (või analoogses) rõivastuses vastu jalutan, on päris suur.

20140401-2 20140401-4

Nr 3

Jup, Sul on õigus! Ma olen mõtetes juba suves…  Päike ja soe tuul. Jäätis ja välikohvikud. Maikad ja lahtised kingad. Mmmmmmmmmm!

20140401-8 20140401-6

Posted in Ilusad asjad, Riidekappi | 8 Comments

Kui oma asjatoimetused kenasti sättida, siis saab nii mõneski toredas kohas käia. Vähemalt põgusaltki.Tallinn Music Week

Me T-ga olime ilmselt Punase Raamatu materjal ja ainukesed eestlased, kes polnud kõigi nende aastate jooksul TMW-le jõudnud. Noh, ja ega nüüdki ei osalenud me õhtusel põhiprogrammil, vaid sättisime oma asjatoimetused nii, et saime festivali vaid pisut nuustutada ning osalesime kahel päevasel kontserdil. Aga mõlemad esinemised olid äraütlemata toredad ja meelelahutuslikud, nii et järgmisel aastal kavatsen TMW oma kalendrisse kindlasti juba aegsasti ülesse märkida.

20140330-12

Jenia Lubich. Lummav ja imeilus artist, kes võiks ainuüksi enda vaatamise eest piletiraha küsida. Muusika oli hea. Vene keel kõlas netilt. Ja sellist lauluhäält tahaks endalegi. Kusjuures: ma olen vene artistide juures alati imetlenud nende teatraalsust, mille paremad neist ka kenasti välja mängivad. Seda nii, et tulemus mõjub publiku jaoks lõbustavalt ja meeleolu loovalt ning sugugi mitte punnitatult või lausa piinlikult. Jenia oskas ka seda peent teatri-tegemise-kunsti ning kasutas seda väga osavalt ja maitsekalt. Aplaus!

20140330-11 20140330-4 20140330-10 20140330-9

5LOOPS. Kodumaine hip-hop grupp, kelle riimide ja rütmide järgi oli päris mõnus oma puusa liigutada ja pead nõksutada. Aplaus!

20140330-8 20140330-6 20140330-5

TMW pop-up restoran. Pärast muusika nautimist oli aeg toitu nautida. Ja seda me ka Ants Uustalu juhitud TMW pop-up restoranis tegime. Valisime eelroogadeks Heleni Sildna lemmikvõileiva (röstitud seemneleib, soolalõhe, kitsejuust, marineeritud sibul, petersell ja till) ja Kalamatsi kitsejuustu salati röstitud punapeedi ja maapirniga. Pearoaks valis T Kuimetsa küla lambahautise koos murtud tumeda saiaga ning minu valikuks osutus kilttursk koos lillkapsakreemi, kevadköögiviljade ja värske salatiga. Nagu me vargsi lootnud olime, siis maitses pakutu imehea ja väga värskelt!

Ja muideks, ma kavatsen pr Sildna lemmikvõileibasid täiesti häbitult kodus kopeerima hakata – ostsin vajalikud toorainedki juba ära. Nii et aitäh TMW pop-up restoranile maitseelamuste ja inspiratsiooni eest!

IMG_6179

20140330-1 20140330-2

Aga! Heast teenindusest lugupidava inimesena ei saa ma mainimata jätta, et kuigi toit oli restoranis esmaklassiline, siis kohe kindlasti mitte ei olnud seda teenindus. Ma ei mäleta viimast korda, kus meid T-ga oleks teenindus sedavõrd turri ajanud, et me ei oleks arve tasumisel kasvõi sümboolset jootraha jätnud. Seekord aga just nii tegimegi. Kui pole viisakat naeratamist ja kasvõi teeseldud osavõtlikust, vaid üksnes teenindaja tülpinud pilk ning kui me ei kuule sõnu nagu “palun” ja “aitäh”, siis on üsna loogiline järeldada, et pole ka restoranikülastusega täielikult rahulolevaid kliente ega ka jootraha.

Posted in Ilusad kohad, Teater. Kino. Muusika. Ja muu | Leave a comment

Kuidas Sina kevade algust tähistasid? Meie T-ga nuumasime igatahes oma kõhtusid. Manna La Roosa

Nonii, nüüd on Tallinnas veel üks tore koht, mida külastada - Manna La Roosa.

20140324-7

Kuigi Manna La Roosa absoluutseltpiiridetatotaalselt ülevõlli interjööri kohta olin ma ainult kiidusõnu kuulnud, siis toidu osas oli ka selliseid comme-ci-comme-ca-arvamusi kostunud. Seega tunnistan, et Manna La Roosa interjööri osas olid mu lootused õige ülesse köetud. Seevastu, toidu osas olin ennast ette valmistanud, et statistiliselt on olemas ka võimalus, et see käik ei pruugi ajalooürikutesse kirja minna kui Kõige Parema Söök Ever.

Aga!

Kuigi kõige parema söögi tiitlit ma nii või naa ei söandaks välja jagada, siis Väga Hea Söögi Tiitli olen ma küll nõus tugeva käepigistuse saatel Manna La Roosale üle andma.

20140324-2

Mina tellisin hirve ja härra lamba. Pärast esimest ampsu kiitsime mõlemad enda valiku häälekalt heaks. Lammas oli hõrk, mahlane ja just selle õige lamba maitsega (njah, nagu enamus inimesi, oleme ka meie T-ga oma elu jooksul söönud seda “vale maitsega” lammast, nii et kasuka maitse veel järgmine päevgi suus).

Aga hirv! See oli taevalik. Ausõna! Õrn keskelt roosakaspunane ulukiliha kõlas marjakastme ja trühvlitega imeliselt kokku. Lausa nii hästi, et kui esimest kahvlitäit suhu pistes vaevlesin veel kergetes süümepiinades, endal Bambi silme ees vilkumas, siis juba teise kahvlitäie juures oleksin võinud südame rahuga lisaks Bambile ka Bambi ema ja väikese õe nahka panna. Jah, nagu näha teeb hea toit teeb minust julma metslase!

20140324-10

Manna uksest sisse astudes ei olnud me just eriti näljased, seega pidasime paremaks eelroad sootuks vahele jätta ja kohe pearoa kallale asuda. Nagu hiljem selgus, siis õigesti tegime. Pearoog oli enam kui piisav ja tõtt öelda, tegime lõppeks T-ga isegi sellist pättust, et tellisime kahepeale vaid ühe magustoidu (mina paadunud magusa-junkie‘na tavaliselt sellist pattu ei tee. Skaudi ausõna!). Magusroaks oli Manna juustukook porgandi-kuusevõrse kastmes. Manna koogi nett välimus ning mõnusalt kerge ja siidine maitse sobis suurepäraselt lõunat lõpetama. Seda ka ilma lubatud kuusevõrse mekita.

Põhjusel, et esmatutvus Manna La Roosaga oli väga meeldiv, siis plaanime mõnel õhtul ka Manna kiidetud joogikaardiga sinasõprust sobitada, head muusikat kuulata ja need ülejäänud menüüst silma jäänud road järele proovida.

20140324-12

Oh, ja mis interjööri puutub, siis see ongi nauditavalt pöörane. Kitši tuumaplahvatus. Julge ja ülbelt ülevõlli! Mulle igatahes meeldis!

20140324-5 20140324-11 20140324-3

Teenindus oli kiire, asjatundlik ja sõbralik. Suhtlus vaba. Aga noh, kui ma tahan tõsiseltvõetav tegelane olla, siis pean kindlasti ju ka mingi koha peal nina kirtsutama või näppu vibutama. Kusjuures: nina oli sõna otseses mõttes põhjust kirtsutada. Haistsime Mannas mingit kummalist kopitanud lõhna. Mulle isiklikult meenutas see noorpõlves väisatud keldriklubisid, seevastu T kinnitas, et tema tunneb kala lõhna (T on emotsionaalselt kalale allergiline, nii et 97,657% juhtudest, kui talle midagi ei meeldi, lõhnab see nagu kala). Ma ei tea, äkki on tegemist vana maja lõhnaga või äkki oli neljapäev tõesti Mannas kalapäev?

Aga jah, tuvastamata aroomidest hoolimata kiidame, kiidame, kiidame!

Posted in Ilusad kohad | 2 Comments

Ideevorm. Ideevorm. Ideevorm. Ideevorm. Ideevorm. Ideevorm. Ideevorm

Teletorn on suurepärane keskkond ühe näituse võõrustamiseks ning ainuüksi “näitusesaal” ise annab näitusele endale juba mingi uue, võrgutava dimensiooni. Nii et kui mina oleksin noor ja änksa kunstnik, siis ma kindlasti tahaksin seal enda übercooli nätuse ülesse seada (enne kui see sealt edasi Guggenheimi rändaks).

20140322-2

5. märtsist kuni 5. maini võõrustab Teletorn EKA moedisaini- ja stilistikatudengite töödest kokku pandud fotonäitus, Ideevorm. Tööd ise on valminud moekunstnik Marit Ilisoni juhendatud eksperimentaalse vormiõpetuse kursuse raames. Väikesed kunstiteosed on pildile aga püüdnud Maiken Staak.

20140322-4 20140322-3 20140322-6 20140322-1

Posted in Teater. Kino. Muusika. Ja muu | Leave a comment

Alati ei ole revolutsiooniks Ched vaja. Piisab ka ühest poisslapsest, et riidekapis väiksematsorti riigipööre läbi viia

Kui jätta kõrvale mõned pisasjad, siis tõtt öelda ei toonud emaks saamine mulle kaasa suuri üllatusi ega ootamatusi. Laps kingib: a) võime armastada nii nagu mitte iial varem, b) olla absoluutselt isetu ning c) leppida tõsiasjaga, et “minu aeg” ei ole enam “minu aeg”, vaid lapse oma. Seda kõike ma: a) lootsin, b) aimasin ja c) kahtlustasin.

Ometi jätsin ma tähelepanuta ühe väikese, ent siiski olulise küsimuse: kas lapse sünd toob kaasa ka riigipöörde minu riidekapis? Kas pikka aega juhtpositsioonidel viibinud kontsakingad ja kleidikesed kukutatakse ja võimule pääseb pööbel – teksased ja mugavad madalad jalanõud? Kas üks väike poisslaps võib oma ema maitse-eelistusi mitu pügalat maskuliinsemaks muuta, praktilisusest rääkimata?

Nüüd, tagantjärele võin kinnitada, et vastused nendele küsimustele on: jah, jah ja jah.

Palun väga, siin on minu empiiriline uurimustöö teemal “Evolutsioon Maarja riidekapis aastatel 2012-2014″.

20140319-1

Maskuliinsus. Ei, ei, ma ei pea siinkohal silmas väljakasvanud poisipead, lohakat kõnnakut ja tosse. Pigem sellist nauditavat nõrkust mehelike detailide vastu, mis naiselikkusega miksides annavad harmoonilise ja kauni tulemuse.

Varemalt oli mu maitse kindlasti paar kraadi roosamannalikum kui nüüd, kus ühele suurele mehele lisaks on mul veel ka üks väike mees kodus kasvamas. Mulle meeldisid meeste peakatted ja aksessuaarid, tummised toonid, teravad kontrastid ja sirged jooned ka enne, aga nüüd ma lausa jumaldan neid.  Nii nagu roosad romantikast nõretavad pojengid sobivad kaunistama massiivset tammepuust lauda, nii sobib ka abikaasa pisut lohvakas särk kokku übernaiselike stilettodega või meheliku lõikega pintsak lillelise kleidiga.

Tumesinine. Täiesti müstilisel kombel on viimase kahe aasta jooksul tumesinist värvi asjad enda populatsiooni minu garderoobis vähemalt kolmekordistanud. Aga ma ei kurda – see on nett värv ning sobitub kenasti teiste riidekapi-elanikega.

Teksapüksid. Veedan praegu suht-koht vähe aega kleitides-seelikutes ja suurema osa ajast (teksa)pükstes. Ometi võin kinnitada, et minu lemmikriideesemeks on endiselt kleidid. Teksapüksid on asendamatud, mugavad ning igati kenad ja seksikad, ent kõigist nendest headest omadustest hoolimata ei ole ma neid kunagi enda elu armastuseks pidanud. Minu praegunegi lähedane suhe teksapükstega on pigem selline mõistuseabielu, kui suurest kirest ja armumisest sündinud liit. Ausalt, väikelapse järel joostes ei ole ülepõlve kleit just kõige mõistlikum valik. Seda eriti just külmal ajal või porisel mänguväljakul. See-eest teksapüksid…

Aga jah, mulle meeldib kui on põhjust teksapüksid sahtlisse pista ja võimalus kleiti selga tõmmata. Mis muideks tuletab mulle ka meelde, et ma sain just oma imeilusa broderiitikandiga kleidi kätte. Niisiis: kallid sõbrad ja tuttavad, paluksin suvekuudeks kutseid mõnele peenemat sorti peole (ma ise loodan, et pulmapeole), sest mu kleidike lausa nõuab kandmist!

Madalad jalanõud. Taaskord üks mõistuseabielusid, mille ma alates lapse sünnist sõlminud olen. Nii nagu pole eriti arukas sitskleidis talvel oma last mööda ronimispuid taga ajada, nii pole seda ka eriti mõistlik ega tervislik tikk-kontsadel teha. Ma julgeks öelda, et lapsega toimetamisel ja kärutamisel on madal jalanõu vaat, et ainuõige valik. Siiski-siiski,  sellest reeglist on ka erandeid. Näiteks minu tugeva kontsaga poolsaapad on supermõnusad ning minu suureks üllatuseks mugavuselt absoluutselt madalate jalanõudega võrreldavad. Kusjuures: tegemist ei ole mitte mingi hinnataud jalanõubrändiga, vaid odavamast hinnaklassist Seppälä toodanguga.

Aga jah, see madala jalanõu lembus ei ole mitte minu sisemine tung ja torm, vaid vägagi pragmaatiline valik. Autoga tööl käiva kontori-inimesena polnud mul mingi probleem 24/7 tikk-kontsadel ringi liikuda. Täna aga oleks minu jaoks paanika, kui ühel hetkel kaoksid mu kingariiulilt kõik madalad saapad-kingad. Mu jalalihased võivad küll treenitud olla, aga 10-sentimeetristel kontsadel kaheaastasel marakratil metsarajal järele joosta, vot, see oleks isegi minule ja mu sääremarjadele liiast!

Taskud. Mulle on alati taskud meeldinud, sest sinna saab mõnusalt oma käsi susata ja siis coolilt mööda strasset ringi patseerida. Tänaseks aga on taskud mulle eluliselt oluliseks muutunud, sest kuhu mujale mahutada kogu see träna, mis ühe 21-kuu vanuse noorhärraga paratamatult kaasas käib – mänguautod, maastleitud käbid, kommipaberid, mahlapakk jne.

Ptüi-ptüi-ptüi, ma ei taha nüüd ära sõnuda, aga mulle tundub, et ma hakkan vaikselt jõudma tagasi ka väikese-käekoti-ajastusse. Vähemalt siis, kui on olemas paar-kolm suuremat taskut, mis väikest käekotti on nõus assisteerima. Vahepealsel ajal ei kujutanud ma märsimõõtmetest väiksemat kotti enda käevangus ettegi, sest igale poole minnes oli ju vaja poole elamist kaasa tassida. Tänaseks aga olen ma juba nii mõnelgi korral päris edukalt koos lapsega väikese kotikesega ringi liikinud. Aga veelkord: ma ei ole sellel raskel teekonnal üksi olnud – mahukad taskud on mulle selle juures suureks toeks olnud.

Plekid. Tuli laps, tulid ka plekid. Igale poole. Kogu aeg. Kui see pole mahaaetud piim, siis on see ümberläinud keefir. Kui see pole väljapestamatu tomatipasta, siis on see väljapestamatu pastaka-triip. Kui see pole lapse uus kampsun, siis on see ema peenvillane mantel. Kui see ei juhtu just vahetult koduuksest välja astudes, siis juhtub see hiljemalt murdosa sekund enne koduuksest sisse astumist.

Ma võin lohutuseks siiski nii palju öelda, et mitte kõik lapsed ei ole nii usinad plekitootjad kui meie oma. Ma olen oma ihusilmaga näinud väikelapsi, kes suudavad hommikust õhtuni enam-vähem puhta pluusiga läbi ajada. Aga kui Sullegi toob kurg  poisslapse, kes on nagu igiliikur pidevas liikumises, siis jah, ole mureta – plekid on nagu psycho-peikad, nad leiavad Su alati ja igaltpoolt ülesse ning neil ei ole plaanigi elu ilma Sinuta elada!

Juuksed ja meigikott. Õnneks on need kaks valdkond mu elus põhimõtteliselt muutusteta! Vastupidiselt kõigile nendele hirmujuttudele, mida linnapealt kuulda võib. Jah, oli mingi periood, kus mul ei olnud mahti rahulikult süüa, puder oli alati jahtunud ja salat pisut närtsinud, kui ma seda sööma jõudsin. Aga ennast pesta ja kasida olen ma lapse kõrvalt küll alati jõudnud. Ma ei tea, need 10 minutit päevast on mul õnnestunud napsata. Samuti on mul õnnestunud leida need kaks tundi kuus, et juuksuri juures käia. Juhul, kui ma olen näinud välja vähem hoolitsetud, kui ma soovinuks, siis saan selles süüdistada ikka ja ainult oma laiskust, mitte aga last ja rasket emapõlve. Niisiis: emakssaamine ei too automaatselt kaasa väljakasvanud juuksejuuri ja pesemata pead.

Kuna ma olen nüüd põhikohaga kodune inimene, siis ilmselgelt meigin ennast vähem kui tööl käies, ent ka praegu on teen ma meigikoti lahti, kui selleks vaid isu tuleb. Mulle on alati meeldinud ennast tualettlaua taha maha istutada ja natuke aega kreemide, tuššide ja pumatitega mässata. Ja seda mitte nii väga tulemuse enda, kuivõrd just selle protsessi pärast. See on aeg iseendale. Minu jaoks isegi natuke lõõgastav tegevus. Noh, ja kui nende peegli ees veedetud minutite järel (igapäevase meigi tegemiseks ei kulu mul sõna otseses mõttes rohkem kui neli-viis minutit), vaatab vastu veel rõõsam ja roosam Maarja, siis on see ju lihtsalt üks tore boonus. Niisiis: üldiselt mulle meeldib kohvikusse-külla minnes natuke ruuži põskedele panna, aga minu jaoks ei ole ka probleem sans meik ennast väljaspool koduseinu näidata. Ma käisin enne lapse sündi julgelt meikimata näoga ringi ja käin ka nüüd. Ma olen suht-koht veendunud, et ma olen ka täismegita täitsa talutava väljanägemisega naisterahvas ja minu meikimata nägu ei põhjusta kaaskondanikele hingelisi traumasid ega õudusunenägusid. Ma vähemalt siiralt loodan seda…

20140319-2

Posted in Ilusad asjad, Riidekappi | 6 Comments

Täna on trööstitu ilm ning just seetõttu peab rääkima ilusatest asjadest. Seega mõtlesin, et jagan Sinuga oma padusvaimustust puitnõude vastu

Kunagi hilissügisel pandi Stockmannis terve suur riiulitäis puidust nõusid müügile. Mina veetsin selle riiuli ees omajagu aega, vaatasin-vaagisin ning laudusin ostukorvi täis. Seda põhjusel, et ühed neti disainiga, mõnusalt tummist pruuni värvi ja mõistliku hinnaga puitnõud olidki just need, millest ma juba mõnda aega puudust olin tundnud.

12

Esialgu panin mõttes puidust nõud paari Iittala Taika-sarjaga ja katsin unistustes juba tumesinise-punase-puidukirjut jõululauda. Kodus aga kõiki neid erikujulisi puidust kausikesi, salatikausse ja serveerimisaluseid lahti pakkides sain alles päriselt aru, kui geniaalsed-universaalsed vidinad ma endale puhvetkappi soetanud olin. Niisiis: ei mingit monogaamiat Taikaga, vaid pillav polügaamia ka kõigi teiste olemasolevate lauanõudega!

Lihtsa disaini ja rustikaalse hõnguga puitnõud on ideaalsed miksimiseks ning sobivad laitmatult – just täpselt nagu ma ka arvasin – nii kirjumirju Taika-sarjaga, kui ka modernse valge portselaniga ja igapävasema väljanägemisega taldrikute-tassidega.

5

4

Põhjusel, et ma päris Rocca al Mare vabaõhumuuseumi efekti oma söögilaual ei taotle, siis ainult puitnõudega ma lauda veel katnud ei ole. Mulle tundub, et puitnõud ongi ideaalsed kokkusobitamiseks ning piisab juba väikestest kogustest, et lauale pisut eripärasem ilme anda.

Sellest, kui vastupidavaks need konkreetsed Casa Stockmann sarja puitnõud kõiksugsutele kriimudele ja toiduainetele osutavad, oskan ma vastata ilmselt mõne aja pärast. Aga vähemalt esimesed neli-viis kuud on nad ennast väga kenasti üleval pidanud.

1

10

Ooooooo, ja ma kujutan juba ette, kui kenasti puitnõud mõnda sumedasse suveõhtusse aeda kaetud lauale värsket keedetud kartulit ja vanaema kasvuhoonest näpatud tomatitest, kurkidest ja tillist valmistet salatit võõrustama sobivad… Mmmmmmmmm!

Posted in Ilusad asjad, Tuppa | 4 Comments

Arvestades tõika, kui palju ma aastas šokolaadi tarbin, räägin ma avalikkuse ees šokolaadist häbiväärselt vähe. Hakkan paremaks inimeseks, parandan vea ja kiidan šokolaadi

Ma jumaldan, jumalda, julmaldan neid päevi, kus mõne ootamatuse tõttu tihedalt täispitkitud päevakava ühtäkki kohustustest, käikudest ja kokkulepitud kohtumistest tühjaks jääb. Kohe nii tühjaks, et terve päeva peale on must-do-nimekirjas ainult kaks rida – mine toidupoodi ja käi postkontorist läbi. Kõik ülejäänud kaksteist-pluss-midagi-tundi päevast on aga täitsa priid.

Õnnis!

20140312-4

Njaa, ma tean, kui väga raske on uskuda, et ühe täiskohaga koduse ema jaoks saabuvad sellised päevad sama tihti nagu 29. veebruar. Aga ma kinnitan Sulle, et just nii see on. Ma ise kahtlustan, et kodune olles kärbib ajavaras Su ööpäeva nii umbes 12-tunniseks. Teadupärast ju kodune inimene ainult puhkab ja tõesti, miks talle siis ööpäevas üldse 24 tundi tarvis on? Piisab ka ju poole vähemast!

Aga jah, täna hommikul selgus, et minu 29. veebruar on käes – ei mingeid kella peale jooksmiseid ega kokkuleppeid. Tunne oli umbes selline nagu 4. klassis, kui ema lubas popipäeva teha. Olgem ausad, mitte ükski nädalavahetus ega ametlik vaheaja päev polnud oma olemuselt nii magus ja nauditav kui see pisut patune popipäev. Noh, ja tänane päev maitses mulle just niisama magusalt.

20140312-2

Ma kahtlustan vargsi, et seda suuresti ka tänu sisse söödud jäätisele, šokolaadile ja maasikatoormoosile. Ma oleksin isegi eelistanud metsmaasikatoormoosi, aga viimase karbitäie seda imetabast delikatessi määrisime pühapäeval pannkookidele. Nii et nüüd tuleb suveni metsmaasikamoosi-isu aedmaasikatoormoosiga kustutada. Mis teha, elu on selline.

Oh, ja kas ma seda juba mainisin, et hea päeva volüüminuppu keeras põhja ka meie sulni väikelinna muidu suhteliselt tagasihoidliku puuviljavalikuga pood?  Nimelt õnnestus mul sealt leida sellist gurmeetoodet nagu Varakevadised Hispaania Maasikad. Noo, tead ju küll neid esimesi suuri punapõskseid marju, millele tuleb ise maasika maitse juurde mõelda ning mis kuulutavad maasikahooaja ametlikult avatuks!

20140312-1

Aga ma olen sõnapidaja naine ning räägin nüüd popipäevade ja pestitsiidide küllaste maasikate kõrval ka šokolaadist. Mulle maitseb šokolaad. Igal kujul. Paljalt, koogina, joogina, riivituna, sulatatuna, tükeldatuna ja tükeldamata. Hetkeni, mil K minu kõhtu allüürnikuks kolis, sõin ma ainult heledat piimašokolaadi ja tume šokolaad tundus mulle šokolaadi nime rüvetamisena. Kui K kõhtu kolis, tõi ta endaga kaasa ka tumeda šokolaadi armastuse. Üheksa kuud hiljem lõpetas K küll oma üürilepingu ning kolis kõhust välja, armastus tumeda šokolaadi vastu jäi aga alles. Täna valin ma poest alati kõige suurema kakaosisaldusega šokolaadi ja mida mõrudam mekk, seda enam ma mõnust muhelen.

Minu suurteks lemmikuteks on The Raw Chocolate Company tooted. Eriti just toored kakao snäkid ja tooresse šokolaadi peidetud mooruspuumarjad. Esimesed sobivad suurepäraselt magustoitudesse ja ka salatitesse. Teised tavaliselt kuhugi toidulauale ei jõuagi, sest ma olen need enne juba lihtsalt ära söönud. Ausalt öeldes on mu hea meel, et see väike pakk maksab korraliku kopika, sest vastasel juhul oleksin ma juba ammu šokolaadi või mooruspuumarja üledoosiga kuhugi haiglasse sattunud.

Ma ei ole tähele pannud, kas ka meie looduspoodides on TRCC tooted esindatud. Aga analoogsed tooted on kindlasti saadaval. Mina vean kottide viisi TRCC maiuseid koju Tallinki laevade pealt. Noh, et kui enamus laevalt maale tulijaid ägiseb oma tsipa odavama õlle kuhila all, siis mina venitan TRCC-st raskeid kotte auto poole.

Ja kuna rannahooaeg läheneb, siis millal veel oleks parem aeg oma peput šokolaadiga nuumata kui just praegu. Niisiis: õgigem!

Posted in Maitsvad asjad | Leave a comment