Ma olen nii rõõmus! Ja ma räägin suure heameelega ka Sulle, miks ma nii rõõmus olen. Anu Samarüütel ja Couture Girlsid

Mu õnnestus endale soetada kaks überkihvti Anu Samarüütli moejoonistust Couture Girlside sarjast. Asjaolude kokkulangemise tõttu ei saanud ma oma silmarõõme aga kohe kätte, vaid viimased poolteist kuud oli mu iluskallisarmas H nõus neid lahkesti enda juures võõrustama. Aga nüüd lõpuks on nad minu minu juures ja live´is oma lihtsuses veel ilusamad, ägedamad ja stiilsemad, kui ma arvanud olin. Kolmesõnaga: ma olen paduvaimustuses!

20150419-2

Plaanin illustratsioonid kunagi garderoobi ülesse riputada, ent hetkel püüan välja mõelda, kas otsida neile vääriline kohta magamistoas või panna nad hoopis elutuba kaunistama. Rasked valikud, rasked valikud…

20150419_AnuSamaruutel ja Couture Girls 20150419-3

Muideks, Anu Samarüütlil on lähiajal valmimas ka lahedad kollaaž-tehnikas moeillustratsioonid.  Ja kui Sa nüüd pakud, et ma tahaksin mõnda neist endalegi koju ilutsema tuua, siis Sa oled üks äraütemata tubli blogilugeja ja Sul on tuline õigus! Otse loomulikult tahaksin!

Posted in Ilus ostusoovitus, Ilusad asjad, Teater. Kino. Muusika. Ja muu, Tuppa | 2 Comments

Ava oma riidekapi uksed, sorteeri pesusahtit ja tõsta kingakarbid riiulitelt alla. Psühhoanalüüsi DIY 2015

Herr Freud noogutaks kindlasti usinasti kaasa, kui ütlen, et üks daam ei vaja psühhoanalüüsiks pehmeid sohvasid, Rorschachi teste ega kõrgelt haritud psühholooge. Piisab vaid, kui daam enda riidekapi ukse lahti teeb ja seal natuke ringi vaadab. See väike salamaailm nende kleitide ja kingade ja kõrvarõngaste vahel pajatab nii mõndagi oma omaniku kohta. Iseküsimus on muidugi, mida kogu selle teadmisega peale hakata…

20150410-1

Selleaastane kevadine riidekapi revideerimine ehk kodukootud psühhoanalüüs on minul nüüdseks igatahes tehtud ja tulemused on järgmised:

 Kõigi heade kavatsuste kiuste patustan ma endiselt kiirmoega. Hindan kõrgelt läbimõeldud tarbimist ning oskust ühte ja sama rõivaeset sajal erineval moel välja kanda. Daamid, kes seda kunsti oskuslikult valdavad, saavad minu silmis alati medali rinda ja esikohakarika kätte. Tõtt öelda püüan ka ise üks sellistest daamidest olla. Siiski annan endale aru, et musta vööd ma sellel spordialal vististi kunagi ei saa. Kuigi aasta aastalt püüan üha rohkem oma ostud läbi mõelda ja panustada kvaliteeti mitte kvantiteeti, siis olen endiselt ka eeskujulik kiirmoe tarbija. Seda ennekõike kahel põhjusel.

Esiteks: hunnitust väljanägemisest hoolimata pole disainerrõivas või eritellimusel valminud rätsepatöö võlumaterjalist ja sarnaselt kiirmoele allub ka see füüsikaseadustele. Kvaliteetne rõivas või jalanõu kastab küll kordades ja kordades kauem kui mõni tema kiirmoeketist ostetud odavam kolleeg, ent selge on see, et kümme aastat jutti Sa ühe ja sama palituga ei käi. Olgu see kangas kuitahes kvaliteetne ja juurdelõikustöö kuitahes peen, kui mõnda eset  24/7 kanda, siis hakkab see ikka ühel ilusal päikeselisel ning muidu toredal päeval kulumismärke ülesse näitama. Ja ma kahtlustan, et see ilus päikeseline ning muidu tore päev koidab ikka palju-palju varem kui kümne aasta pärast. Samas, kui oma rätsepapalitut vaid aeg-ajalt kanda – näiteks vaheldusmisi mõnede H&M-st ostetud vähem kvaliteetsete mantlitega –  siis jah, see kestabki aastakümneid ja on oma kõrgemat hinda küllaga väärt.

Teiseks:  ma olen naine. Seega ma olen edev ja ma tahan vaheldust. Tean-tean, selline mõtlemine ongi kõige kurja juur ja meie tarbimisühiskonna heroiin, aga… Süda tahab, mida silmad näevad. Ja silmad näevad tihti mõnes kiirmoeketis mõnda kena seelikut või änksat jakki. Tean juba ette, et tegemist on vaid ühe hooaja hitiga ning ma isegi ei hellita lootust, et võiksin seda jakki järgnevad 20 aastat kanda ja selle siis suurepärases vintage condition’is edasi päranda. Erinevalt näiteks mu hunnitust Pungitsa mantlist, mille ma kavatsen küll tulevikus kui ühe väärtusliku vintage-eksemplari oma tütrele kinkida.

Mul on muuseas ka väike nipp, kuidas ületarbimise pärast süümepiinades vaevlevat südant (ja rahakotti) rahustada.  Nimelt lohutan ennast mõttega, et tegelikult on mul ju riidekapis ka päris arvestatav hulk “eakaid” või teise ringi rõivaid. Pikaajalised suhted oma riitega ja taaskasutus on minu indulgents, mis ilmselt mitte küll selles, aga ehk mõnes paralleeluniversumis vabandab ja lunastab mu kiirmoetarbimist.

Kahtlustan, et mul on mõnede oma riietega natuke ebaterve emotsionaalne side tekkinud. Jah, on rõivaid, mida ma kappi revideerides külma südamega uuskasutuskeskusesse viin või kusagil komisjonipoes rahaks loodan teha. Ent siis on jälle need kleidid-mantlid-kingad, mille äraandmist mu süda küll üle ei elaks. Mul seostub paljude riietega mingi lugu või emotsioon või mälestus. Ma võiksin vabalt omale fotoalbumite kõrvale riidealbumid teha ja siis kunagi uhkusega lastelastele neid albumeid näidata ja rääkida: “Vot, selle punase kleidiga siin on mul üks vahva lugu jututstada…” või “Oi, nende teksadega käis vanaema esimest korda vanaisaga kohtamas”. 

Kusjuures: ma ei ole muidu koguja tüüpi inimene. Mulle meeldivad puhtad pinnad ja mulle ei meeldi elada asjade keskel, mida ma tegelikkuses ei kasuta ega vaja. Aga võibolla ei meeldigi mulle teisi asju koguda just seepärast, et muidu ei oleks mul aega ega ruumi koguda kõiki neid emotsionaalselt laetud rõivatükke (või hunnitut portselani*)…

Ma olen plisseerist sõltuvuses. Mul on päris arvestatav kogus plisseeritud rõivaesemeid ning alati kui ma kusagil plisseeri näen, tahaksin seda koledasti selga proovida või – mis veel parem – endaga igaveseks ajaks igavesti koju kaasa tuua. Plisseer on nagu üks suur ja siiras kompliment, mis võlub mulle naeratuse näole, paneb mind ennast imeilusana tundma ja lisab boonusena veel ka sületäie enesekindlust juurde.

20150410-3

Mulle meeldib Eesti disain. Kodumaine kunst ja käsitöö on mulle kuidagi eriliselt meeltmööda ja sümpaatne. Valik on meil siin lai ja andekaid tegijaid küllaga.  Kusjuures: maailma mastaabis on Eesti disain ju tõeline rariteet: iga teine daam võib (vuhvel-)Gucci kotiga ringi patseerida, aga kui paljud nendest daamidest võivad näiteks Kadri Kruusi ägeda nahkkotiga eputada? Tõenäoliselt mitte just paljud!

Ma jumaldan vintage’it. Korralik vintage‘ kleit on tõeline aare ja ma olen suure rõõmuga valmis nende diivade nõudlikku käitumist taluma, kandes kombineesid, vedades neid keemilise puhastuse vahet või pestes neid oma uneajast õhtuti õrnalt ja suure armastusega külmas vees.

1:0 ebapraktilisuse kasuks. Praktiliste asjade ostmisel on mind kordades lihtsam kõrge hinnaga ära ehmatada kui ebapraktiliste, ent see-eest ilusate asjade ostmisel. Ma olen nõus pikemalt mõtlemata välja käima suuremaid summasid mõne kingapaari või kleidi eest, kuigi tean, et leian neile vaid haruharva rakendust. Samas kipun senti sõrmede vahel veeretama praktiliste riideesemete, nagu talvejope või spordirõivad, ostmisel. Seda ka hoolimata teadmisest, et sooja sulejope näol leian omale truu sõbra pikkadeks pikkadeks aastateks ja veedan temaga kokkuvõttes väga palju aega koos.

Njah, kui ma suudan oma kiirmoe tarbimisele või riiete fetišeerimisele mingigi vabanduse välja mõelda, siis selline ebapraktilisus mulle enda juures kohe üldse ei sümpatiseeri ning ma ei kavatsegi seda kuidagi õigustama hakata. Ma lihtsalt loodan, et ühel päeval kasvan ka mina suureks ja hakkan praktiliselt mõtlema: ostan omale korraliku sulejope ning jätan hoopis need absurdelt kõrged ja veel absurdema hinnaga samsist stiletod rahuliku südamega poeriiulile.

Mulle meeldivad mustrid. Igasugused mustrid. Tartan, erinevad geomeetrilised mustrid, lillelised mustrid, loomadega kaunistet mustrid, neerukujulised mustrid, hanejalamustrid, heerigasabamustrid, art deco‘likud mustrid, toile’i mustrid jne. Nii nagu plisseerigagi hakkab mu süda netti mustrilist rõivast nähes kiiremini taguma ja mind valdab vastupandamatu soov see kaunitar endaga ühes võtta…

Riidekapis valitseb endiselt kleitide ja poolmantlite ülemvõim. Kuigi möönan, et külmal ajal lastega kärutamine on minu kannan-meeleldi-teksaseid-lihaseid jõudsalt kasvatanud, pean ennast siiski eeskujulikuks kleidikandjaks. Aga mul on kaks sõbrannat, kes on minust veelgi pühendunumad kleidi-inimesed  ja veelgi kehvemad püksikandjad. Niisiis: nende kahe daami kõrval tundun mina ikka tõelise kleidi-amatöörina.

Hea uudis on aga see, et tandemkäru ja kehv suusailm poolmantlite kandmist ei takista. Nii et selles kategoorias olen ma endiselt raskekaallane ja võistlen kuldmedali nimel.

20150410-4

Oeh, ma arvan, et nüüd sai vist olulisim kirja pandud ning selleks korraks võib riidekapi sisekaemusele punkti panna. Ja kuigi nii mõnigi kodanik võiks selle pika jutu peale õlgu kehitada, siis olen kindel, et suurem osa teist tunnevad (vähemalt osaliselt) minuga praegu hingesugulust. Kes kogub plisseeri asemel teksaseid, kes fännab mustrite asemel punast värvi ja kes kogub kleitide asemel platvormkingi. Igal ühel meist on ju omad – tohutult ilusad ja absoluutselt vastupandamatud – luukered kapis. Või mis?

 

*Aga see on juba üks teine fetiš, millest räägime juba mõnel teisel korral…

Posted in Ilusad asjad, Riidekappi | 8 Comments

Tartus tasub käia. Sealt saab väga ilusaid asju. Anu Kaelussoo putukapross

Eelmine nädal oli üks väga tore nädal! Sinna mahtus sooja kevadpäikest ja kirjusid liblikaid, draakonite kontsert ja mõnusaid maitseelamusi, inspireerivaid kohtumisi nii ammuste sõprade kui uute tuttavatega. Magusaid kingitusi ja ägedat (Lõuna-)Eesti disaini. Ja seda viimast ma Sulle kohe demonstreeringi.

20150323-4

Anu Kaelussoo teeb kõige muu ilusa ning ägeda kõrval ka kifte ja absoluutselt võrratute värvidega putukaprosse. Nüüd, Tartut väisates, sain ma lõpuks ühe armsa rohelise mardika ka endaga koju kaasa tuua. Mul oli esialgu plaan prossi alles kevadel esimeste kleidi-ilmadega ekspluateerima hakata, aga kannatamatu nagu ma olen, pistsin prossi – noh, niisama proovimise mõttes – juba oma marjakarva mantlile rinda ning käisin linna peal kekutamas.

20150323-2

Oh, ja kas ma juba ütlesin, kui väga mulle meeldivad Anu läbimõeldud detailid ja lihvitud viimistlus. See muudab selle pisikese prossi kuidagi… mhhmmm… ma otsin nüüd õigeid sõnu… mõnusalt noobliks.

20150323-3

Posted in Ilus ostusoovitus, Ilusad asjad, Riidekappi | 6 Comments

Aus ülestunnistus: olen juba mõnda aega kevadega tiiba ripsutanud ning villaste sokkida asemel omale sitsikleite ja kingakesi kokku varunud. Mango fantastilist värvi madalad kingad

Ja nii ongi. Mind on tabanud absoluutne huvipuudus villaste kampsunite ja soojade vammuste vastu. Tahan kevadet! Tahan valgust! Tahan sooja! Ja tahan hunnituid kingakesi!

Just nendest viimastest ma tahangi Sulle kohe rääkida…

20150303-1

Ma olen väga edukalt võimeline kasvõi läbi une ja kinniseotud kätega endale paari totaalselt ebapraktilisi, kuid läbinisti hunnituid kontsakingi ostma. Seevastu on praktiliste madalate jalanõude väljavalimine mulle tihti paras peavalu. Lisaks mugavusele peavad madalad kingad-saapad veel ju ka ilusad olema. Ja soovitatavalt siiski väikese kontsaosaga, sest päris madalad jalanõud kipuvad  mu (kontsadega hellitatud?) jalakesi liigselt väsitama.

20150303-2

Aga seda pirakam on minu rõõm, kui ma siis mõne sellise kingapaari kusagilt lõpuks leian. Seekord  osutus tõotatud maaks Mango pood, kus mu silmad neid kenasid madalaid kingakesi märkasid. See intensiivne korallivärv võitis kohe mu südame ja teadsin, et mul ripub kodus riidekapis õige mitu kleiti-seelikut, millega see imeilus toon ideaalselt kokku sobiks. Niisiis: kingakesi jalga proovides oli mul peas vaid üks mõte:”Palun olge mugavad! Palun olge mugavad! Palun olge mugavad!” Ja nad olidki!

Bliss!

Posted in Ilus ostusoovitus, Ilusad asjad, Riidekappi | 4 Comments

On pühapäevahommikuste kultuuriuudiste aeg. Pop Art Designs EMMA-s

Kohusetundliku kodanikuna valin Riigikogu ning pean vajalikuks Sind informeerida, et parasjagu on EMMA-s (Espoo Museum of Modern Art) üleval überänksa näitus popkunstist nimega Pop Art Design.

IMG_3244

Mulle see näitus meeldis! Võib-olla süüdistaksin oma vaimustuses muidu lihtsalt enda nõrkust popkunsti ja lowbrow kunsti vastu, aga kuna T a.k.a Liivima Kõige Kurjem Kunstikriitik kiitis ka näituse heaks, siis ilmselt ongi tegemist ühe väga hea näitusega.

Näitusel saab teiste seas näha näiteks Warholi, Hamiltoni, Eameside ja Saint Phalle’i loomingut, aga ka popkunstist mõjutatud Soome kunstnike teoseid. Pop Art Design on EMMA-s avatud kuni 10. maini.

P.S Lapsevanemana jagan veel siseinfot, et  Pop Art Design’i väljapanekut võib julgelt ka koos lastega vaatama minna. Seda põhjustel, et näitus on popkunstile kohaselt värviline ning visuaalselt väga mänguline ja köitev. Seda isegi siis, kui  väike vaataja teoste alltekstidest veel aru ei saa. Kui välja arvata väikesed ringijooksmised ja naissoost kaaskülastajate võlulimine, siis vaatas 2,5-aastane K näituse algusest lõpuni – koos vanemate poolsete selgitavate juttudega – suure huviga läbi.  Samuti asub EMMA-ga samas WeeGee näitusekeskuses  mänguasjamuuseum, mille hilisema külastamisega saab pisipõnne päris edukalt ära osta ja koostööle meelitada-keelitada. Vot.

Posted in Teater. Kino. Muusika. Ja muu | 2 Comments

Kallis Rahva Raamat, palun maksa oma ostujuhile üks pirakas boonus. Tal on endiselt hea maitse, ta teeb tublit tööd ja ta hindab Koonsi! Jeff Koonsi mõnusalt suur värvi-ise-poster

Ja Kuu Töötaja tiitel läheb… (trummipõrin)… Rahva Raamatu ostujuhile.

Öfkoors!

20150223-3

Lugu järgmine: K voodi on lükatud ühe tühja valge seina äärde. See valge sein on isegi minule, paadunud valge värvi ja tühjade pindade asutajale, liigagi suur ja tühi tundunud. Seega olen umbes-täpselt aasta võtnud hoogu, et seesinane sein kõige erinevamaid tegelasi täis joonistada. Noh, et oleks lapsesõbralikum ja oleks ilusam vaadata ja et K saaks siis oma soovide kohaselt seda värvida või uute tegelastega täiendada.

Mnjah, umbes-täpselt aasta… Igatahes hakkas kogu see asi juba vaikselt piinlikuks muutuma… Kuud möödusid… Sein seisis endiselt valge… K-l polnud midagi täiendada ega värvidega täita… Mina võtsin projekti tegemiseks aga muudkui hoogu ja hoogu ja hoogu…

Aga ilmselt andis Rahva Raamtu ostujuhi kuues meel märku, et meil on kodus suurem kriis käsil ning tellis poe valikusse portsu änksasid värvi-ise-stiilis postereid. Noh, et kui pereema ise ei saa hakkama, siis tuuakse näiteks sellised suurmeistrid nagu Jeff Koons appi. Igatahes oli minu rõõm piiritu, kui ma Rahva Raamatus Jeff Koonsi joonistustega ehitud värvi-ise-posterit nägin. Päev oli kohe tehtud ja tuju hea.

Posteri seinale riputamisega saime lõpuks ka selle suure roosa elevandi nimega Laisk-emme-kes-pole-ikka-veel-oma-lapsele-pilte-seinale-joonistatud oma toast välja aetud. Või noh, kui just mitte päris toast välja aetud, siis vähemalt vaikselt toanurka kössitama saadetud.

20150223-7

 

Tõe huvides tunnistan, et poster seal seinal on ikka ennekõike minu rõõmuks ja käeosavuse harjutamiseks. K huvi piirdus esimesel päeval paari tegelase värvimisega ja mõne eriti pika  joone tõmbamisega üle terve plakati (jah, ma olen ka varem tähendanud tema pollocklikku soovi kasutatada suuri pindu). Minu värvimisrõõm pole aga veel tänaseni otsa saanud ja nii olengi mina see, kes õhtuti, pliiatsitops nina ees, plakatit värvib. Oooo, ja milline teraapia see on!  20150223-4

Rahva Raamatus on veel ka mitmesuguseid teisi sama sarja plakateid saadaval. Uudistada võib neid näiteks siit. Igaks juhuks hoiatan, et plakati pind on libedavõitu ja pliiatsitega värvimine on seetõttu pisut raskendatud, sest värvid ei jää nii kergesti pinnale ning lõpptulemus ei jää nii kirgas kui matil pinnal.

Posted in Ilus ostusoovitus, Ilusad asjad, Tuppa | 4 Comments

Ma ei eksi, kui ütlen, et need on ühed äraütlemata maitsvad pirukad. Minu seenepirukad

Proloog: see postitus on võlgade klaarimine kõigi nende toredate inimestega, kellega ma olen lahkelt lubanud oma seenepirukaretsepti jagada, ülesse kirjutada või meili peale saata. Aga pole seda senimaani veel ühel, teisel või neljasaja kuuekümne seitsmendal põhjusel teinud. Täna püüan ma igatahes parem inimene olla…

2015021-4

See retsept pole minu jaoks pelgalt grammid, detsiliitrid ja teelusikatäied. See on pärandus. Minu vanaemalt. Mälestused nendest õhtutest, kui vanaemaga koos tema halvasti valgustatud köögis seenepirukaid tegime, on minu jaoks väga-väga kallid. Pärast vanaema lahkumist on nendesinaste pirukate küpsetamine minu jaoks üheks viisiks, kuidas hoida meie kodus traditsioone ja juurutada peretunnet. Näiteks küpsetan seenepirukaid alati T ja K sünnipäevaks ning jõulupühade ajal (noh, ja lisaks kõigil nendel ülejäänud kordadel aastas, kui kõht ja maitsemeeled millegi eriti hea järele himustavad). Minu jaoks elavad armsad inimesed edasi just sellistes väikestes asjades nagu mõni kooslauldud viisijupp või edasi antud kirg ristsõnade vastu või kollakale paberitükile kirjutatud pirukaretsept. Kodu ongi ju seal, kus on süda. Ja traditsioonid!

Aga enne veel, kui seenepirukaid saab tegema hakata, on tarvis seenejahil käia. Ja seenel käisime me vanaemaga palju. Ja seenel käin ma ka täna palju. Nüüd juba koos oma lastega (või siis suure kõhuga, kuhu parasjagu mõni laps on peidetud). Vanaema armastas seeni soolata. Mina see-eest olen kehva soolaja ja kasutan seente säilitamiseks hoopis külmutamist. See käib nii: metsast tulles puhastan ja kupatan seened korralikult ära. Seejärel hakin seened väikesteks tükkideks ning praen kergelt või sees läbi. Jahtunud segu pistan säilituskarpidesse, kleebin vajalike andmetega sildikese karbile ning pagendan seejärel karbi sügavkülma. Seenepirukate valmistamiseks piisab siis vaid sellest, et vajalik hulk seenekarpe külmikust välja tõsta ning nende sisu koos singi ja sibulaga pannile panna.

20150215-5

Seenepirukad

Tainas

4 kl jahu

150 g võid

1 kl piima

25 g pärmi

2 tl suhkrut

1 tl soola

Täidis

Seeni (riisikad ja pilvikud on imetabane kombo)

Sinki

Sibulat

Muna

Killuke võid praadimiseks

Soola ja pipart maitsestamiseks

Mulle meeldib, kui pirukatel on kõht täidisest ikka korralikult punnis, st minul kulub retseptis antud tainakoguse kohta u 800 g täidist. Sügiseti, kui pilvikud-riisikad on metsas vabalt kätte saadavad, siis on pirukad seenetäidisest pungil. Mida enam kevade poole (loe: mida väiksemaks on mu seenetagavarad jäänud) seda tagasihoidlikumalt on seened pirukas esindatud ja seda enam tükib esile suitsune maasingi maik.

Kusjuures: juhuks, kui Sul parasjagu seeni käepärast ei ole või pole Sa lihtsalt suurem asi seenesööja, siis tea, et kui seened sootuks välja jätta, siis saab sellesinase retsepti järgi ka imemaitsvaid singipirukaid teha.

Valmistamine

Alustuseks kallan suurde kaussi jahu. Seejärel hakin külma või kuubikuteks ja lisan jahule. Näpin sõrmedega kiiresti või ning jahu ühtlaseks massiks.

Lisan tassi pärmi ja suhkru ning segan kuni pärm on sulanud. Lisan pärmivedelikule soola. Seejärel kallan pärmisegu piima hulka ning segan kergelt läbi. Nüüd kallan segu tasapisi jahule seltsiks, ise samal ajal tainast teise käega segades-sõtkudes. Lõpetuseks sõtkun tainast suure hoole ja armastusega. Moodustan käte vahel tainast kena pallikese ja pistan selle kaussi puhta räti alla. Lasen tainal toatemperatuuril umbes tunnikeseks kerkida.

Vahepeal hakin sibula väikesteks tükkideks ning praen seda, kuni sibul muutub kergelt klaasijaks. Lisan peeneks hakitud singi ning praen veel natuke. Päris lõpus lisan seened ning lasen segul veel vaid põgusalt pannil sõbruneda. Tõstan panni pliidilt ja lasen sel jahtuda.

Selleks ajaks peaks rätiku all puhkav tainas juba kenasti kerkinud olema ning võibki pirukaid tegema asuda. Lõikan tainapalli kuueks enam-vähem võrdseks sektoriks. Tõstan ühe sektori välja, püüan sellest moodustada kena pallikese ning selle pallikese siis võimalikult ühtlaseks ringiks rullida. Mulle isiklikult meeldib õhem tainas, seega rullin tainast kohe eriti eeskujulikult. Seejärel lõikan tekkinud ringi kaheksaks sektoriks.

20150215-1

Tõstan igale sektori laiemale osale korraliku lusikatäie täidist ning keeran siis piruka, alustades laiemast osast, kenasti kokku. Tõstan piruka küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Toimin sarnaselt ka kõigi ülejäänud taina sektoritega.

20150215-2

Klopin tassis muna segamini ja pintseldan kõik pirukad munaseguga kokku. Seejärel rändavad pirukad eelsoojendatud ahju. Kraade võiks sel ajal ahjus olla 180 C. Pirukatel kulub valmimiseks u 15-20 minutit. Selle ajaga on pirukad mõnusalt pontsakaks kerkinud ja pealt kaunilt kuldseks küpsenud. 

20150215-3

Pirukaid saab ka ette valmis teha, sügavkülma hoiule panna ning siis sobival ajal lihtsalt ahju pista. Külmutatud pirukad tahavad ahjus natuke kauem olla, seega arvesta u 30-minutilise küpsetamisajaga.

Niisiis: mõnusat pirukate tegemist ja söömist!

20150215-8

Posted in Maitsvad asjad | 10 Comments

Veebruarikuu lemmik – Handful/Käeulatuses

Veebruarikuu lugemissoovitus: “Handful/Käeulatuses”; Tanel Veenre

20150213-1

Kuigi veebruarikuu pole omadega veel poole pealegi jõudnud, võin raudpoltterasplaatinumkindlalt öelda, et selle kuu lemmikraamat on mul juba leitud – “Handful/Käeulatuses”!

20150213-6

“Handful/Käeulatuses” on isemoodi ehtepäevik, täis pilte ja mõtteid. Kena vaadata. Huvitav lugeda. See on autori imeilus ja aupaklik kummardus oma loomingule. Ja lugejana-vaatlejana ei jäägi muud üle, kui ka ise – suur imetlus ja lugupidamine silmis – kaasa kummardada.

See on just sedasorti raamat, mida tasub aeg-ajalt riiulilt kätte võtta, uuesti sirvida ning nagu võluväel on tuju neli korda parem ning pea inspiratsioonist ja headest mõtetest tulvil.

20150213-2 20150213-3 20150213-8 20150213-7

P.S. Lahedamat kaanekujundust annab välja mõelda, kas pole?

20150213-4

 

Posted in Raamatud. Need head ja veel paremad | Leave a comment