K2A

K sai vahepeal 2-aastaseks. Ja meil oli selle puhul sünnipäevapidu. Lennukite teemaline. Nagu ühele 2-aastasele noorhärrale kohane, eksole.

20140719-8

Sünnipäevaks valmistusime perekondlikult ja jalgpalli vaadates. T volitis kümneid ja kümneid ja kümneid paberlennukeid ning valmistas lastele mängimiseks minu hinnangul maailma kõige ägedama papist lennuki. Mina meisterdasin sünnipäevakutseid ja vatiinist pilvekesi. K oli lihtsalt hurmav ja ääretult võluv.

20140719-37

Sünnipäevakutsed

Sünnipäevakutsed voltisime seekord punasteks paberlennukiteks. Ümbrikud dekoreersime teemakohaselt erinevate margikleepsude, punase-sinisekirju kleepriba ning templitega (nagu välja tuleb, ei kujuta ma enam oma armsate templiteta ühtegi DIY-projekti ette).

Kutseteks vajaliku tugevamat sorti värvipaberi, ümbrikud, margi-kleepsud ja kleepriba sain kõik Sinellist. Templid olid mul olemas juba varasemast ajast, aga needki pärinevad iseenesest Sinellist.

20140719-33

kkkaa

Peolaud ja dekoratsioonid

Pikki lennukikette on tegelikult õige hõlbus teha. Vähemalt siis, kui Sul on kodus voltimismeistrist abikaasa. Paberlennukid kinnitasime nöörile klammerdaja abil.

Pilved valmistasin lahtikitkutud vatiinist. Selleks, et pilvekesed enda raskuse all kuju ei kaotaks, õmblesin nad õrnalt tamiiliga läbi.

Ikea, mu ustav sõber, oli absoluutselt teadlik, et plaanime lapsele lennukite teemalist sünnipäevapidu ning oli seks otstarbeks kenasti ka punase-sinise triibulised pabernõud ja salvrätid müügile paisanud. Aitäh Sulle, Ikea!

Menüü kokku panemisel arvestasin laste maitse-eelistusi ja tõsiasja, et toidud saaks suures osas eelmisel päeval (või noh, pigem nagu hilistel öötundidel) valmis teha. Sünnipäevapeopäeval on ju teadupärast niigi triljon muud asjatoimetust, mis nõuavad pereema tähelepanu. Niisiis: pakkusime külalistele iiripirkut (aga lastele mõeldes igaks juhuks siiski ilma seenteta), makaronisalatit, ahjusooje singipirukaid ja lihapalle. Ja komme. Palju-palju komme.

20140719-1 20140719-21

Mängud ja muu

Pidu toimus meie kodus ja aias. Kuigi meil on siin piiratud võimalused ja ruumi pole just ülearu, siis mulle endale kohutavalt meeldib mõte, et K sünnipäevad toimuvad siin, selles vanas kollases majas, suure männi juures ja nende vanade õunapuude all. Igatahes senikaua kuni K ise veel peokoha osas ettekirjutusi ei tee, seisab tema sünnipäeva kutsetel ka edaspidi “kollases majas suure männi juures”.

IMG_4989

20140719-40

Ja siin see on: T pappkarpidest valmistatet lennuk. Ilus ja erakordselt vastupidav eksemplar, mis laste suurest huvist ja lammutamisest hoolimata on veel ka täna väga heas vormis. Njah, arvan, et maailm on väga palju kaotanud, et T-st omal ajal lennuki-inseneri ei saanud!

20140719-4

20140719-16

Nagu meil kombeks, toimus ka sel aastal traditsiooniline aardejaht. Nii lapsed kui emmed-issid olid tublid aarde jahtijad, pusisid mõistatused kenasti lahti ja leidsid magusa aardekirstu kärmesti ülesse.

20140719-5

kkka

Olgu öeldud, et sünnipäevapeo toimumise päeval hoolitsesid ilm ja hoovihm selle eest, et saaksime T-ga ohtralt oma logistikuvõimeid rakendada ning asju õuest tuppa ja toast õue ja veelkord õuest tuppa ja siis jälle tagasi toast õue tirida. Armsad külalised olid meile seejuures aga suureks abiks.

Õnneks otsustas ilm peale tordisöömist õige meeldivaks muutuda, peolised said soovi korral tagasi õue kolida ning vapramad neist isegi paberlennukite viskamises võistelda ja enda seast selle kõige-kõige-kõige osavama välja selgitada.

20140719-26

kkkaaa

Olin nii meeldivalt üllatunud, kui palju rahvast meie väikesesse elamisse ära võib mahtuda! Ausõna, mul on tunne nagu oleks me seeläbi aegruumi väänanud. Ja kuigi külaliste lahkudes oli kodu absoluutseltfenomenaalselttäielikult pidune, siis oli see üks äärmiselt vahva ja meeldiv segadus. Sellisel lõbusal viisil tekitatud kaost olen ma iga kell nõus koristama. Kusjuures: veel väga hea tujuga!

IMG_5141

Tort

Kahekorruseline maasika- ja kirsitort jõudis meie juurde Tordid.ee-st. Esiteks põhjusel, et olin eelmisel päeval poistele juba kaks traditsioonilist sünnipäevatorti küpsetanud (jah, kui Sul on kahel mehel ühel päeval sünnipäev, siis tuleb ühel päeval ka kaks torti küpsetada!). Seetõttu olin ma täitsa rahul kui kolmanda tordi keegi teine küpsetas. Teiseks, olime Tordid.ee-st eelmisel aastal tellinud ka T superlaheda ja maitsva sünnipäevapeotordi, mistõttu oli Tordid.ee käekiri meile tuttav ja teadsime, et nende mascarponetäidise ja martsipanikattega tort maitseb õige sarnaselt sellele “26. juuni tordile”, mida mina kombe kohaselt T ja K sünnipäevaks teen.

Aga! Tordi oleks pidanud ikkagi veel suurem tellima, sest meie plaan ka järgmist hommikut tordiga alustada, kukkus haledalt läbi. Tellisime tordi küll nö varuga, ent tort sai kiiresti otsa ning selle ahta tükikese, mis järele jäi, sõime sõbralikult kolmepeale juba samal õhtul ära. Hommikuks oli tordist veel vaid magus mälestus järel. Nii et järgmine kord tellime pidupäevaks vähemalt 10-kilose hiigeltordi. Vot, ja olgu see siin nüüd lubadus!

20140719-17 20140719-11

See oli üks tore, tegus ja lõbus päev ning K nautis külalisi, kingitusi ja tähelepanu täiel rinnal. Meie T-ga nautisime omakorda seda, et K peost nii palju rõõmu tundis.  Aitäh veelkord kõigile külalistele mõnusa seltskonna, heade soovide ja vahvate kingituste eest! Ma ei väsi kordamast, et nii meil kui K-l on väga vedanud, et meie elus on nii palju nii toredaid inimesi. Ja on äraütlemata hea, kui aastas leiab sündmuse või paar, et kõik need toredad inimesed kokku kutsuda, nendega koos aega veeta, pirukaid süüa ja limpsi juua.

Niisiis: sünnipäevad on übersupermegagigatoredad, kas pole!

20140719-23

Fotod: Jaana Järveoja (Stuudio J)

Posted in Ilusad päevad | 4 Comments

Päikeselisel päeval või sumedal suveõhtul ilmselt idülliliseim aed Tallinnas. Kui mitte tervel planeedil Maa. Umami resto

Mul on Sulle üks hea ja üks halb uudis. Kummast Sa tahad, et alustaksin? Halvast? Okei. Juhul, kui Sa otsid elu mõtet ja igavese nooruse saladust, siis ei oska ma Sind kahjuks aidata. Ilmset keegi teine ka mitte.  Ja mis see hea uudis siis on? Kohe kuuled! Juhul, kui Sa otsid aga Seda Kõige Idüllilisemat Paika Tallinnas Kus Oma Maitsev Eine Võtta Või Pokaalike Maistvat Shampanjat Juua, siis oskan Sulle vastata. See asub aadressil Kadaka tee 141. Nimeks Umami Resto.

20140715-6

Umami on Leiva-Aia-Resto loojate Kristja Peäske ja Janno Lepiku uus restoran. Ma ei hakka siin üldse raskesti kättesaadavat mängima ning tunnistan ausalt ja otse, et minu südame oleks võitnud juba ka ainuüksi selle mõnusa skandinaavialiku retro-minimalismiga, mis sisekujundust valitseb.

20140715-1

AGA!

See aed! Isegi ägedad 60ndate stiilis  nahktoolid ei trumpa üle seda võlu, mida pakuvad vanad õunapuud, õitsvad jasmiinid ja seda mõnusat ühisolemise privaatsust, mida sedavõrd suur aialapp Umami külastajale pakub. Boonusena on seal veel avar mänguplats koos kiikede, liivakasti ja kiikhobusega ning ohtralt vabat maad, kus lapsed saavad joosta-peita-hüpata-ja-mida-kõike-veel.  Kõigile fäänsipäänside ja napi ruumikasutusega kohvikute-restoranidega harjunud lapsevanemale on see üks äraütlemata hea uudis, kas pole. Pikka kiidulaulu kokkuvõttes: sel mõnusal sumedal suveõhtul, mil me Umami Restot väisasime, oleks tõtt öelda väga raske olnud mõnda meeldivamat paika siin ilmas välja mõelda. Nojah, aga mis seal salata, mul oli kaasas ka parim mõeldav seltskond, T ja K.

Ma olin võlutud. Ma olin haaratud. Ma olin vaimustunud.

20140715-7 20140715-8

Seda täpselt niikaua, kui hakkasin vaikselt kella vaatama ja pilguga teenindajat otsima. Meile oli juba mõnda aega tagasi lauda toodud küll menüü, ent meie tellimuse vastu polnud seniajani keegi huvi tundnud. Ja see oli alles algus. Külaskäigu jooksul pidin veel teenindajale meelde tuletama, et ta pearoa kõrvale ka leiva tooks. Ja siis pidin uurima, kus mu ammu-ammu tellitud vesi on. Ja siis ootama, kas keegi meie magustoidutellimuse vastu võtaks. Ja siis küsitlema teenindajat, et dessert on küll juba lauas ning peaaegu söödud, aga maiustega koos tellitud taimetee on endiselt kadunud asjade nimekirjas… Ma ei tea, millise Karma-kuninga varbale me T-ga astunud oleme, aga viimasel ajal oleme päris tihti komistanud rohkem või vähem ebaõnnestunud teeninduse otsa. Nii kahju, kui mul seda siia ka praegu kirja pole panna, siis hoolimata sellest, et Umami Resto teenindajad olid igati naerusuised ja rõõmsameelsed, jätab aeglane, ebaefektiivne ja kaootiline teenindus (meid teenindas kokku kolm erinevat neiut) üleüldisele kogemusele oma jälje. Põhjusel,  et külastasime Umamit vaid napi nädala pärast avamist, tahaksin mõnel sumedal augustiõhtul kindlasti Umami aias ennast uuesti sisse seada ja loodetavasti veenduda, et needsinased puudujäägid teeninduses olid tingitud vaid alustamisraskustest.

Aga nüüd toidust. Umami part seentega oli imemaitsev. Üks parimaid parte, mida T-ga senini söönud oleme. Ja suure pardiliha austajana, oleme söönud palju-palju-palju parti. Katkine koha oli mõnusalt kerge ja vaheldusrikas maitseelamus. Juustukook maitses nagu üks aus juustukooki ikka. Seevastu maasikad besee ja mündijäätisega kahjuks mu lemmikuks ei saanud. Mündijäätis maitses küll hea ning maiuse maitsed kõlasid omavahel kenasti kokku. Ometi oli kogu magustoit liiga vedelikurohke, mistõttu sulas jäätis silmanähtavalt ning vältimaks kogu maiuse ühtseks seguks muutumist, sain sõna otseses mõttes IPadiga kaks pilti klõpsutada ja siis ülehelikiirusel kogu maiuse alla kugistama.

Aga jah, kui väiksed puudused siin-seal kõrvale jätta, siis on Umami võrratu aed ja übermaitsev part kindlasti külastamist ja järele maitsemist väärt.

20140715-2 20140715-3 20140715-5

Posted in Ilusad kohad, Maitsvad asjad | 6 Comments

See postitus on ikka selleks, et mind häbitu riigireeturina maalt välja ei saadetaks. XXVI laulu- ja XIX tantsupidu

See on vististi lausa kusagil seaduses kirjas, et iga korralik eestlane sööb verivorsti, joob kama ja riputab mõnda sotsiaalmeediakanalisse üles pildid laulu-ja tantsupeost. Ja mina olen üks äraütlemata seadusekuulekas kodanik!

20140712-9

Ma ikka imestan, kui natsionalistliku mulje võis jätta Eesti ühele turistile, kes ei teadnud, et 4.-6- juunini toimub Tallinnas Eesti suurim rahvapidu? Kõik need lipud ja rahvariides inimesed ja rongkäigud ja…

20140712-3 20140712-15 20140712-1

Aga jah, mina nautisin silmailu: hunnituid rahvarõivad ja oma suuri lemmikuid, erinevaid peakatteid…

20140712-21 20140712-4 20140712-20 20140712-18 20140712-23 20140712-6

… ja ilusaid eesti naisi…

20140712-5

…ja vahvaid eesti mehi…

20140712-19

…ja armsaid (ja moekaid!) eesti lapsi…

20140712-16

…ja huvitavaid külalisi…

20140712-2

…ja usinaid piltnikke…

20140712-12

… ja rukkilille-pärgasid ning kalja!

20140712-24

Arvan, et üks laulu- ja tantsupidu peidab endas tegelikkuses vähemalt kolme absoluutselt eriilmelist pidu. Esiteks see, mida näeb-tunneb-tajub staadionil või laululaval osalejana kaasa lüües. Teiseks see, mida saab rahulikult oma kodus telerist vaadata. Kolmandaks see, mida kõigi nende ülejäänud 150 000 eestlase seltsis lauluväljakul või staadionil nautida. Meie valisime seekord variandi nr 3. Siinkohal tahaksingi Hirvo Surva, kõigi tublide esinejate ning imeilusate laulude-tantsude kõrval tänada neid toredaid sõpru-tuttavaid, kellega meil oli au ja rõõm seda pikka nädalavahetust veeta ning kes tegelikult meie pere jaoks aja puudutuse sedavõrd lõbusaks, nauditavaks ja südamlikuks muutsid. Viie aasta pärast jälle, eks!

20140712-14 20140712-11 20140712-13

Posted in Ilusad päevad, Teater. Kino. Muusika. Ja muu | Leave a comment

Mul on äraütlemata hea meel, et Karolin on andekas. Karolin Kuusik for Siison. Saja kitse seelik

Ei, mul ei olnud ühte järjekordset seelikut tarvis. Aga nähes Karolin Kuusiku ja Siisoni koostöös valminud kollektsiooni Karolin Kuusik for Siison, ei suutnud ma kiusatusele lihtsalt vastu panna. Ja kas oleks pidanudki? Noo, vaadake nüüd teda. Ilus. Sarmikas. Värvikas. Ja kitsedega! Kamoon, mu süda oleks pidanud kivist olema, et seda kaunitari endale mitte koju tuua.

IMG_2061

Nüüd on mul palgapäevaks vaja lihtsalt kiiresti välja mõelda mingi pseudopõhjus, miks ma ennast premeerida võiksin, sest tegelikult puges mulle südamesse ka “Kitseparve kleit”. Ja “Metshaldja kleit”. Ja “Metsiku hipi kleit”. Ja …

IMG_2051

 

Posted in Ilus ostusoovitus, Ilusad asjad, Riidekappi | Leave a comment

Ka minu arusaamisvõimel on piirid. Universumis eksisteerib nii mõnigi asi, mida ma ei mõista. Ei enda seljas-jalas ega ka kellegi teise otsas. Ja siin need on!

Arvan, et olen suhteliselt tolerantne inimene. Tõsi, mitte küll selles osas, mis käte pesemata jätmisesse puutub, aga näiteks kõiges selles, mida moeajakirjad selga ja jalga käsevad panna. Ma ei kipu nina püsti deklameerima, et seda või toda moeröögatust ma eluilmas selga ei paneks. Juhul, kui ma ka ei näe haaremipükse enda seljas,  siis ehk näiteks minust saledama ja pikema naabrinaise või sportlikuma kolleegi seljas või lihtsalt sellele särtsaka neiu jalas seal kohviku kõrvallauas… Ma siiralt usun, et igale moeröögatusele on sobiv kandja. Või noh, peaaegu.

IMG_2038

Fakt on see, et meile kipuvad meeldima asjad, mis on kuulutatud moekaks. Seega esialgu kummastavana tundunud seelikulõige või kingakonts on pärast mõnekuist moeajakirjade ja tänavamoe poolt läbiviidud lobotoomiat kõige tavalisem asi ever! Ja olgem ausad, absoluutseid iluetalone ei ole olemas – kuldlõike väänamine enda parema äranägemise järgi toob teinekord isegi parema tulemuse kui stampidest kinnipidamine. Ütle, mida tahad, aga õige inimese seljas ja õige stilistika puhul näeb isegi banaanilõikega kivipesuteksa änksa välja!

Siiski-siiski! Universumis eksisteerib asju, mida ei päästa minu silmis ei hea figuur, änksa inimtüüp ega ka jumalik stilistika.

Kontsaga plätud – Möh? See on umbes sama hea kui lehmale summuti külge panna ja väita, et see on nüüd parem versioon lehmast. Plätu eesmärk peaks olema see, et seda on superlihtne varbaotsa panna ja sealt ära võtta ja üldse peaks need suvel ühed asendatult mugavad jalanõud olema, millega mööda aeda või randa joosta. Aga milleks see väike kitty-konts? Kui sa võtad plätult ära mugavuse, mis jääb alles? Paarkümmend grammi plastmassi.

Dressipüksid ja kontsakingad – Noo, nii pea, kui Sa näitad mulle ühte ka tegelikkuses toimivat versiooni sellest (tõsi, lühiajalisest) moeröögatusest, olen nõus oma seisukohta muutma. Senikaua aga seisan nende inimeste leeris, kes usuvad, et maailmas on Kurjust, mis muuseas väljendub ka dressipükste otsa kontsakinga toppimises.

Dressipüks ja käekott – Eelmise kombo veelgi kurjem kaksikvend. Panna väljaveninud põlvedega puuvillasele dressipüksile kõrvale kõlkuma kristallidega kaunistatud kunstnahast roosa käekott – vot, see nõuab ikka elavat fantaasiat.

Vöö, mida ekslikult nimetatakse kleidiks – Teada-tuntud füüsikareeglid ütlevad, et soe õhk on kergem kui külm, suurem keha tõmbab väiksemat endapoole ja kui oled otsustanud avara dekoltee kasuks, siis peab pepu kenasti kaetud olema.  Ja vastupidi. Tänavatüdruku-look ei tee küll ühelegi daamile teenet.

Ma ei püüa teha nägu, et ma isegi selle liiga-lühike-või-liiga-avar-reegli vastu eksinud ei ole. Aga seda ausõna teismelise rumalusest või täiskasvanu tähelepanematusest. Noh, stiilis, et poes rutuga kleiti selga proovides, ei vajunud dekoltee nabani. Peol rahva seas,  riidekapist ja vahetusvõimalustest kaugel, just nabani see dekoltee aga vajub… Aga, kui see kuidagigi minu süüd vabandab, siis tea, et olen ennast sellises olukorras alati kole ebamugavalt tundnud ja õhtu dekolteed ülespoole kiskudes veetnud. Ja see ei ole minu arusaam heast meelelahutusest. No, ei ole.

24/7/365 – Ma viilisin füüsikatunnis igal võimalikul juhul, aga isegi minu loogika ütleb, et kui kodanik X kannab aastaringselt kodus, tööl ja puhkehetkel ühtesid ja samu nahkpükse ja nahktagi lootuses, et see näeb nii kohutavalt lahe välja, siis ühel hetkel lehkab kodanik X sedavõrd, et kaaskodanik Y ja Z ja W peavad tema seltsis viibides võitlema tugeva iiveldustundega. Niisiis: igakord, kui näen mõnda Pohlaku-tüüpi tegelast oma firma-rõivastuses, keerleb minu peas mõte vaid selle ümber, millal ta neid asju küll peseb, kui need tal 24/7/365 seljas on? Ma arvan, et jumal lõi riidepoed ja pesupulbri just selleks, et inimeseloomal oleks võimalik endale rohkem kui üks hulst osta ja siis neid hulste kordamööda pesta.

Sõnumid tagumikul – Ei, ma ei ole 85-aastane amiši-proua, aga roosa sametdressi taguotsale trükitud sõnumid mõjuvad mulle lihtsalt nilbelt.

Hiigelsuured firmamärgid rõivastel – Ma saan aru, et kui kodanik on omale ostnud T-särgi, mis maksab pool tema kuupalka ja ta on piisavalt rumal arvamaks, et üks kallis firmamärk teeb temast parema inimese,  siis tahab seesinane kodanik, et ka terve ülejäänud maailm teaks, et tal see pool kuupalka maksnud T-särk seljas on.

Njah…

Senikaua, kuni keegi mulle Messiga sarnaseid summasid maksta ei kavatse, mina isiklikult ennast kõndiva reklaampostina kasutada ei lase. Olen nii mõnegi asja ostmata jätnud põhjusel, et ma ei salli neid suuri firmamärke kusagil rinnaesisel või seljaosal. Mina olen nõus mõne rõiva või jalanõu eest välja käima suuremaid summasid põhjusel, et see asi on kvaliteetne või überlaheda disainiga, mitte aga lihtsalt firmamärgi enda eest.

Eriti häirib mind see brändi-bisniss väikelaste rõivaste puhul. Ei, ära saa minust valesti aru. Mul ei ole absoluutselt mitte midagi selle vastu, kui kellelgi on võimalus oma laps Hugo Bossi või Stella McGartneysse riietada, sest neil brändidel on väga vingeid rõivaid. Ja kui mu enda pangaarvele igakuiselt märgatavalt suuremad summad laekuksid, siis poodleksin isegi meeleldi nende osakondades. Küll aga tekitab minus teatavat tülgastust laps, kes näeb välja nagu inimreklaam - seljale, pükstele ja jalanõudele maksimaalselt suur firmamärk trükitud. K-lgi on näiteks üks lahe kahepoolne kiletagi, mida ma reeglina kannan siiski vaid ühtepidi, sest teisele poolele on suurelt kirjutatud brändi nimi ja mind kohutavalt häirib, kui minu 2-aastane laps pisike brändi-jänku peab olema.

Pikad varbaküüned – Kui välja arvata täiskasvanud ja kena maniküüriga naisterahva käed, siis on pikad küüned igalpool mujal ja mis tahes vormis minu jaoks vastunäidustatud. Mehed, lapsed ja varbad – mida lühem, seda parem! Kuitahes värvitud, lilli ja kivikesi täis kleebitud, pikad varbaküüned tekitavad minus umbes sama efekti nagu “Elm Streeti luupainaja” ühes 8-aastases lapses. Ühesõnaga – suurt! Võimalikult lühikeseks pügatud ja hoolitsetud varvastega võin ma aga täitsa vabalt, ilma paasikahoo ja külmavärinateta ühes ruumis viibida.

Hetkel ei tule mulle rohkem traumeerivaid trende meelde. Õnneks! Aga eks sedagi ole üheks korraks juba piisavalt, või mis? Juhul, kui Sul on mõni kriminaalselt inetu ja esteetiliselt lubamatu moeröögatus silma riivanud ja hinge kustumatu armi jätnud, siis ole lahke ja jaga seda meiega. Oleme Sulle siin kõik kollektiivselt toeks. Ausõna!

Posted in Ilusad asjad, Ilusad mõtted, Riidekappi | 16 Comments

Kohe kuuled midagi rubriigist “Guilty pleasures”. Täna räägime vinegarikrõpsudest

Kui ma oleksin pop ja noortepärane, siis tõmbaksin praegu nina kirtsu ja ütleksin, et mina küll kartulikrõpsu ei söö. Aga ma ei ole pop ja noortepärane. Ja ma söön kartulikrõpsu. Tõsi, ma ei ole ilmselt Liivimaa kõige eesrindlikum krõpsusööja, aga ikkagi sööja. Näiteks öösel Tallinnast Tartu poole sõites võin ma vabalt tee peale jäänud bensiinikast ostetud kartulikrõpsukotist peotäie või kaks ära süüa või kusagil peolauas õhtu jooksul lausa mitu korda käe krõpsukausi poole küünitada.  Liivimaa parimast krõpsusööjast lahutab mind siiski tõsiasi, et senikaua kuni kell ei ole üks öösel või kartulikrõpsuga ei kaasne automaatselt hea seltkond, eelistan ma krõpsule kõiki neid teisi süsivesikute ja rasvade rohkeid toiduaineid, mida üks endast lugupidav naisterahvas kindlasti tarbima ei peaks.

20140619-4

AGA! On üks erand – vinegariga maitsestatud kartulikrõpsud. Neid võin ma süüa. Kellaajast ja seltskonnast hoolimata. Ja palju! Ma oleks lausa nii julge, et ütleksin, et kuigi ma ei ole ehk Liivima eesrindlikuim kartulikrõpsusööja, siis olen ma Liivimaa eesrindlikumate vinegarikrõpsu sööjate Top 100-s. Või noh, vähemalt Top 1 000 000-s.

Minu esmakohtumine vinegarikrõpsuga ei olnud aga sugugi idülliline, vaid hõlmas minu ja T vastikustundest krimpsus nägusid ning pooleli jäetud krõpsupakki. Aga lugu ise kõlab nii. Palju-palju-palju-palju-palju-palju aastaid tagasi, kui olime just Iirimaale kolinud, ostis T poest kartulikrõpsu ning keskendus pigem pakil ilutsevale sõnale “salt” kui sealsamas kõrval platseeruvale sõnale “vinegar“. Esimene vinegarikrõps, mille ma suhu panin tundus mulle toona kõige arusaamatuma toiduainena üldse. Miks peaks keegi kartulikrõpsu äädikasse pistma ja seda siis veel nautima? Müstika! Nii jäigi see krõpsupakk, millest oli võetud vaid kaks-kolm krõpsu, kappi seisma. Igaks juhuks. Ja see igaks juhuks saabus esimese palgapäeva ootuses. Kui meil T-ga oli igapäevasest makaroni söömisest juba kergamat sorti allergia tekkinud, otsisime kapist oma pooliku krõpsupaki välja ning sõime ära. Makaronidest tüdinud maitsemeeltele ei tundunudki vinegarikrõps enam nii kehv valik. Paki lõpuks oli T vinegarikrõpsuga vaenukirva maha matnud, ent mina olin sellesse kummalisse hapusse tegelasse lausa armunud. Nii et kui esimene palgapäev kätte jõudis, rändas kõige muu hea ja parema kõrval ostukorvi ka uus vinegarikrõpsupakk.

20140619-3

Vot, ja sellest ajast saati on universumis üks kartulikrõps, mida ma (peaaegu) alati hea meelega söön. Minu pepu ja figuuri õnneks ei ole kodumaises kaubavalikus vinegarikrõpsu just ülearu tihti saada. Seetõttu on T nii armas, et kui ta kusagil jälle näeb mõnda vinegarikrõpsu vabamüügis, siis toob ta mulle paki või kaks kingiks koju kaasa. Nii ka nüüd – tervelt 300 grammi vinegarikrõpsu MM- i auks! Igatahes olen viimasel nädalal õhtuti endale kausikese vinegarikrõpsu täis valanud, külmikust Coca Cola Light purgi välja otsinud ja perekondlikult diivanil lesides jalgpalli vaadanud. Ja nii see tervis tuleb (irooniline naer!)… Aga ma siiralt arvan, et jalgapllihooajal on lausa kohustuslik oma guilty pleasure´it nautida. Ja soovituslikult ilma selle guilty osata!

Posted in Maitsvad asjad | 6 Comments

Suvi ei too endaga kaasa ainult grillvorste, vabaõhuetendusi ja mõnusat rannailma, vaid ka paari või kaks espadrille. Vähemalt minu jaoks

Ausalt, isegi kui ükski moeajakiri parasjagu ei käse espadrille jala otsa toppida, ei kujutaks mina suve ilma nendeta ettegi. Hhmmmm, mis paneb mind mõtlema, kas suvel üldse saab ilma espadrillideta elada? Ilmselt vististi ikka saab, aga see oleks nagu mannapuder ilma moosisilmata või McGayver ilma McGayverita. Kolmesõnaga: mitte nii hea. Just selle sama vabandusega pistsin needsinased H&M-i espadrillid endale ostukorvi kohe, kui ma neid seal poeriiulil edvistamas nägin.

20140609-10

Ja eneseõigustuseks võin veel lisada, et täistallal espadrillid on iga daami ustavad sõbrad – lasevad säärtel pikemad ja siredamad näida ning samas lubavad piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiki jalutuskäike ette võtta, ilma, et needsinased ilusad säärekesed üleliia väsiksid. Mina näiteks kasutan espadrille rahuliku südame ja rõõmsate säärekestega reisidel või suvepäevadel, mil ma tean, et kavas on palju kõndimist ning jalgadel tuleb olla varahommikust kuni hilisõhtuni välja. Uued espadrillidki on inimkatsed läbi teinud ja tõestanud, et nendega saab edukalt pool päeva rahvarohkes lõbustuspargis lustida kui ka inimtühjal rannaliival suurtel kiirustel last taga ajada. Samuti passivad espadrillid kenasti kokku vaat, et terve ülejäänud riidekapi sisuga alates õrnadest suvekleitidest ja lõpetades überugavate vabaajapükstega.

20140609-6 20140609-5 20140609-7

Oh, ja kas see hilisõhtune suvepäike, mis kõik üle kuldab ja valgustab, ei ole mitte võrratu!Lubage mul lihtsalt öelda, et ma olen armunud! Suvisesse päikeseloojangusse ja oma uutesse espadrillidesse!

 

Posted in Ilus ostusoovitus, Ilusad asjad, Riidekappi | 8 Comments

Kui ma väga tahaksin, siis võiksin selle postituse pealkirjaks panna “Armastusega Venemaalt”. Aga ma vististi ikka ei pane. Igatahes, käisime Moskvas. Justin oli ka seal

Me käisime T-ga Moskvas. Äraütlemata tore oli! Peemotit me küll ei kohanud, aga see-eest nägime Justinit. Mitte Bieberit, vaid seda teist.

20140528-33

Vassili katedraal

Moskval oli ilmselt kindel plaan meile väga-väga meeldida, sest ainuüksi ilm ise oli kõigi nende viie päeva jooksul suurepärane ja oleks ilmselt Alcatrazi vanglagi õige meeldiva paigana paistma pannud. Kevadiselt soe tuul, sinine taevas, kuldsed sibulakuplid päikese käes sillerdamas, värvilised tulbiväljad siin, seal ja igalpool… Idüll!

Kui ideaalne kevadilm kõrvale jätta, siis pean ütlema, et ka Moskva ise on hunnikut kiidusõnu väärt. Vähemalt see osa, mida seal turistidele vaatamiseks välja pakutakse. Ja Venemaal olles on tore tõdeda, et see kultuuri- ja keeleruum on meile siiski sedavõrd tuttavad, et isegi mina, vene keelt mitteõppinud inimene, saan kirillitsa kokku veeritud ja kohvikus-poes algelised jutud maha peetud.

IMG_0094

Kreml

20140528-22

Sild üle Moskva jõe

20140528-52

Arhitektuurinäiteid Moskva jõelt vol 1

20140528-51

Arhitektuurinäiteid Mokva jõelt vol 2

Kreml mõjus minu jaoks laivis isegi suursugusemalt kui piltidel nähtud. Oh, ja kõik need maast laeni freskodega kaunistet kirikud katedraalide väljakul olid lihtsalt muinasjutulised ja mõjusid hüpnotiseerivalt!

Noh, ja siis veel need tulpe ja võõrasemasid täisistutatud pargid! Istusime isegi T-ga nagu kaks turteltuvi siin ja seal pargipingil, nautisime head ilma, limpsisime Tarhunni, püüdsime päikesekiiri ninale ja vaatasime ringi silblivat rahvast.

20140528-37

Katedraalide väljak Kremlis

IMG_9042

Punane väljak

20140528-8

Müsteerium lahendatud. Tänu nendele joonekestele teavadki sõdurid, kuhu täpselt Punasel väljakul 9. mail astuda

20140528-5

Tõeline turisti-klassika – meie ja igavene tuli

20140528-11

Nii armas, onju!

20140528-30

20140528-15

Aleksandri aed

Minu soovituskirja saab kaasa ka Tretyakovi galerii ja eriti just nende Vene vana kunsti osa. Ikoonikunst on keskmisele luterlasele suhteliselt kauge ning mitte igas muuseumis esindatud kunstiliik. Ometi on ikoonid kohutavalt ilusad ja hingestatud kunstiteosed. Nii et kui kusagil pakutakse neid saalitäite kaupa imetlemiseks, siis olen mina igatahes järjekorras! Soovituseks nii palju, et tegemist on päris suure muuseumiga. Meie veetsime seal näiteks pool päeva. Tunnikesega jõuaks vaid kõik saalid läbi tormata, ent sel juhul jääks igasugune emotsioon saamata. Positiivsema küljepealt vaadatuna saaks jalalihased vististi päris korraliku treeningu osaliseks.

20140528-29 20140528-54

20140428-3

Natukene ulakat muuseumi-huumorit

Oh, ja me käisime Leninil ka külas. Hoolimata minu teatavast eelarvamusest laiba vaatamise kohta. Aga ausalt, see härra seal klaaskirstus nägi ühe muumia kohta ikka natuke liiga prink ja sile välja. Nii et mina panustan siiski sellele, et rahvale on seal vaatamiseks välja pandud üks vahva vahakuju. Okidoki, neid ridu kirja pannes, olen vist oma elu esimese vanenõuteooria kahtluseni jõudnud… Palju õnne mulle selle puhul! Muumia või vahakuju. Potatoe või potato. Nii või naa on mausoleumi külastus elamus omaette ja ainuüksi see pidulik-range meeleolu, mis seda kohta oreoolina ümbritseb, järeletunnetamist väärt.

IMG_9057

Mausoleum

20140528-18

Nekropol Kremli müür ääres

20140528-17

Põlvkonnad

Pean ütlema, et ma tundsin Moskvas natukene puudust nendest tõeliselt slaavilikest, tupeeritud soengute ja litritesse-värvidesse rõivastatud daamidest, keda mingi alatu ning tänaseks ilmselt ka põhjendamatu eelarvamuse tõttu võiks ju Moskva ja Venemaaga seostada. Neid oli, tõsi. Aga minu meelest natuke liiga vähe. Oleksin enda ilu- ja moemeele turgutamiseks tahtnud näha natuke rohkem teistsugust moodi. Moskva tänavamood oli aga vägagi zaralik ja H&M-ilik. Ehk natuke teises võtmes, aga siiski – väga tutavlik. Samas metroojaamade “butiikides” võis näha täiesti enneolematuid rõivaesemeid-jalanõusid. Njah, ilmselt oli sealne põhiline ostjaskond siiski Marsilt või mõnelt teiselt naaberplaneedilt, sest Moskva (kesklinna) daamide seljas-jalas ma neid üllitisi just ülearu palju ei näinud.

Aga! Milles ma ei pidanud mitte grammigi pettuma, oli vene naiste kontsakingalembus. Ma pean ennast kõrgema klassi kontsakingakandjaks, aga mul on tunne, et nende daamide kõrval ei kvalifitseeru ma küll millekski enamaks kui andetuks amatööriks. Esiteks, kontsade kõrgus. Kui mina opereerin edukalt 10-11 sentimeetristel kontsadel, siis paljud sealsed leedid kõrgusid vististi vähemalt 15-sentimeetristel koturnidel. Teiseks, ei mingeid krõnksus põlvi ega Quasimodo-kõnnakut. Vähemalt mina ei näinud küll kõigi nende päevade jooksul ühtegi kõrgetele kontsadele maandunud naist, kes ei oleks ka tegelikkuses osanud nendes kingades kenasti, sirge selja ja põlvedega kõndida. Kolmandaks, vahemaad. Moskva ei ole võrreldav Tallinna-Tartuga. Üks asi on oma kontsakingaga Kaubamajast mõnda raekoja platsi kohvikusse kõndida, aga hoopis teine asi on stilettodega metroos ühelt rongilt teisele tormata. Noh, näiteks Tartus poole linna läbikõndmine võrdub Moskva mastaabis lühikese jalutuskäiguga. Nii et, vene naised ja teie kontsakingadega harjutet jalad – minu sügav respekt ja siiras kiitus teile!

20140528-24

20140528-4

Stiilinäiteid siit- ja sealtpoolt servast

Muideks, Moskva metroojaamad on kunstiteosed omaette ja vähemalt mina vahtisin küll igas uues metroojaamas põnevusega kõiki neid detaile ja paatoslikke kunstiteoseid. Inimmassidest hoolimata, kes Moskva metrood igapäevaselt kasutavad, oli metroosüsteem väga tõhus ja lihtsasti loetav ning meil ei tekkinudki terve reisi vältel põhimõtteliselt vajadust takso järele.

20140528-36

Polyanka metroopeatus. Üks paljudest Moskva metroo stiilinäidetest

20140528-21

Venemaa maskotid: Potsataja ja Stalin (ja natuke Lenini kuklat ka)

20140528-10

Kuulus kaubanduskeskus Gum. Koos ilusa naisega

20140528-16

Arbati tn

Puškini kohvik. Iga vähegi võimalik Moskva reisijuht soovitas külastada just seda kohvikut-restorani. Ja nagu me ka ise nüüd veendusime, siis põhjusega. 19. sajandi atmosfääri oli püütud järele aimata alates kohviku interjöörist kuni kelneri bakenbardideni välja. Elava muusika eest hoolitses viiulikvartett. Nõnda tähelepanelikku teenindust nagu Puškinis olen ma oma elus vaid mõnel korra kohanud. Mustad nõud kadusid võluväel nii pea, kui olid kahvli-noa kellaviieasendisse pannud. Veeklaas täitus kohe, kui selle tühjalt lauale tagasi asetasid. Istudes ja tõustes oli viks ja viisakas noormees džentelmenlikult abiks tooli nihutama.

Soovisime Puškinis proovida tradistsioonilisi vene roogasid nagu pirukad ja pelmeenid. Kelneri soovitusel proovisime ka restorani kartulisalatit. See maitses väga hea, nii et olime soovituse eest siiralt tänulikud. Puškini palju räägitud pirukad olid ka kõiki kiidusõnu väärt – ahjusoojad, mahlased ja imemaitsvad. Seenepirukate kõrval osutusid minu vaieldamatuteks lemmikuteks hapukurgitäidisega pirukad, milliseid tahan nüüd isegi kodustes tingimustes kindlasti järele proovida. Pelmeenid maitsesid ka igati hea, aga magusroaks tellitud Puškini 8-kihiline magustoit oli kindlasti päeva kõige maitsvam elamus. See maius maitses sõna otseses mõttes tavalikult ja ainuüksi selle nimelt tasub Moskva reis uuesti ette võtta.

20140528-4720140528-53

20140528-2Tuleb välja, et MTV ei valetagi - Justin ongi just niisama võrratu nagu videotest nähtud! Moskva oli nimelt veel nii armas, et võõrustas olümpiastaadionil Justin Timberlake´i The 20/20 Experience World Touri ja meie olime nii armsad, et läksime seda kontserdit vaatama. Jah, tuleb välja, et meis T-ga on veel piisavalt palju teismelist peidus, et rahvamassi sees “Dirty babe, you see these shackles, baby I´m your slave” kaasa karjuda ja seda kõike seal juures täiel hingel nautida.

Seda, et Justin tantsib hästi ja on vastikult stiilne, teab isegi mu vanaema. Ma ise ütlesin talle. Seega ei oleks ma ka kontserdist endast midagi vähemat oodanud. Mulle väga meeldis see minimalistlik kärjemotiivis lavakujundus ja ka tõik, et Justin oli väga viks ja viisakas noormees ning allapoolevöödnalju vähemalt minu kõrvad kontserdi jooksul ei registreerinud. Njah, ilmselt eksisteerib minus selle teismelise kõrval ka üks varaküps pensionär, kes aeg-ajalt kogu sellest ülefabritseeritud seksikusest ja voodinaljadest tülpimust tunneb.

Kuna meil olid seekord istekohad, siis saime küll tervest šõust kena ülevaate, ent tõtt öelda tundsin ma tantsimisest suurt puudust. Pingil istudes puusi hööritada ja käsi vehkida pole ikka poolt ka nii mõnus kui seda kahel jalal seistes on teha. Aga see-eest olen viimase nädala jooksul iga jummala päev juutuubis Justini videod käima pannud ja siis K-ga nende järele tantsinud. Ma tean, et ma  mingi hetk tüdinen sellest jälle ära, aga vähemalt praegu on kohutavalt tore oma noorusaega meenutada, kui ZTV-s lastud muusikavidetote järgi sai peegli ees tantsusamme harjutatud.

Ahjaa, ja siis veel nii palju, et Justin ruulib! Miljoniga!

20140528-41 20140528-43 20140528-44Turiste oli Moskvas palju. Suureks rõõmuks oli ka ohtralt minu erilisi lemmikuid, pildistavaid asiaate. Ja minu uusi lemmikuid, üksteist pildistavaid sõbrannasid. Noh, ja lõpetuseks väike tõestus, et ma ise näen ka pildistades päris naeruväärne välja. Kusjuures ma üldse ei imesta, kui ma ka ise mõne teise turisti fotokas kui üks tobenaljakas pildistav turist jäädvustatud olen. Niisiis: kõik maailma tobedad pildistavad turistid, ühinegem (ja pildistagem üksteist)!

20140528-23 20140528-25 20140528-7 20140528-38

Aitähid Sulle, Moskva nauditava puhkuse, imetabase ilma ja Justini eest! Olen täitsa kindel, et me kohtume veel!

Posted in Reisid. Need lähemale ja kaugemale. | 10 Comments

Kui Sa meile pensionipõlves külla tahad tulla, siis suure tõenäosusega leiad Sa meid just siit. Miami

Põhjusel, et uued reisikirjed ootavad kirja panemist ja pildid ülesse riputamist, siis oli mul kuri plaan laiskusele järele anda ning sügisese reisi viimane sihtkoht, Miami, suurema tähelepanuta jätta. Aga siis sain ma aru, et see oleks kohutavalt ebaõiglane – Miami on üks äraütlemata mõnus paik.

20140513-8

Meile T-ga meeldib päike, golf, lõõgastav õhkkond ja need hiigelsuured mojitod, mida nad seal serveerivad. Niisiis: meil on täitsa söödav plaan oma pensionipõlv Miamis veeta. Tõsi, esialgu tekitas teatavat segadust dilemma, kas veeta oma mõnus vanaduspõlv kusagil South Beachil peesitades või hoopis idüllilises Key Westis laimikooki süües. Ent siis me mõtlesime T-ga, et kui juba unistada, siis suurelt – kodu Miamisse ja maamaja Key Westi!

Külastasime Miamit esmakordselt umbes kaks aastat tagasi ning toona sai see sihtkohaks valitud õige proosalistel põhjustel. Olin viiendat kuud lapseootel ning kõiksugused huvitavad, ent terrorismiohu ja/või normaalse arstiabita sihtkohad kriipsutasime nimekirjast kohe maha. Noh, ja lisaks kõigele oli veel veebruarikuu. Eks sa püüa veebruarikuus mõnda sooja ja päikeselist sihtkohta leida, mille eest Välisministeerium Sind ei hoiata.

20140512-5 20140513-3

20140513-37 20140513-35 20140513-38

Kuigi olime veendunud, et Miami meeldib meile (kamoon, seal on ookean ja päike ja art deco ja Atlantis), siis ei uskunud me T-ga kumbki, et see paikkond meile nii väga meeldima hakkab. Aga näed, hakkas! Kui pikk lennureis välja arvata, siis on Miami minu hinnangul õige nauditav paik perepuhkuseks. Puhtuse ja ristiusuga hellitatud eurooplasele mõnusalt tutavlik keskkond, kus saab ka keset talve lihtsalt rannas vedeleda, ent  (piiiiiiiiiiiiiika) autosõidukaugusel on mitmeid ägedaid atraktsioone alates krokodillifarmidest ja lõpetades Disneylandiga Orlandos või maalilise Key Westiga, kuhu teekond ise on juba emotsioon omaette. Ja õhtul saab Miamis litterkleidi selga tõmmata ja mõnda kohalikku restorani-ööklubisse kokteile mekkima ja jalga keerutama minna. Kõlab ju hästi, kas pole!

Oh, ja siis on Miamil daamidele veel üks boonus varuks.  Nimelt on siin pepud ja puusad kõrges hinnas! Minagi olin nooruses näinud Miami Vices kõiki neid imekauneid ja übersaledaid naisterahvaid, kes nabapluusides ja liibukates pikki Southi Beachi rulluisutasid. Seetõttu olin ma esimene korda Miamisse minnes pisut murelik, kas mina ja mu kasvav kõht (ja mis seal salata, ka pepu) üldse linna sissegi lubatakse. Aga tõtt öelda oli mul Miamis ohtralt hetki, kus ma oma kõhust ja pepust hoolimata ennast tõelise skinny b****ina tundsin. Olgu-olgu, võib-olla ma nüüd natuke liialda, aga vähemalt tagant järgi tundub mulle, et iga teine kohalik ja nägus latiino-daam tegi seal oma vormidega Kim Kardashianile ja J.Lo-le lõdva randmega ära…  Seega, mu kallid daamid, enne Miami-puhkust pole vähimatki tarvidust mõni koogitükk söömata jätta või ennast dieeditamisega kiusata!

Meil õnnestus seekord Miamis näha absoluutselt võrratut mini-tormi. Terve taevas värvus oranžikas-roosaks, meeletu ja erakordselt soe tuul kõigutas palmipuid ja ühtäkki hakkas kõige tihedam vihmasadu, mida ma eales näinud olen. Ausõna, varju alt välja astudes, olin loetud sekunditega aluspesuni läbipärg. Kahesõnaga: überäge vaatepilt!

20140513-39

20140513-9 20140513-10

Seega, kui meil õnnestus ümberistumiste vahel endale Miamis tervelt kaks päeva sebida, siis plaksutasime T-ga suurest rõõmust käsi kokku. Kuna eelmisel korral avastasime aktiivselt linna ja selle ümbrust, siis sel korral otsustasime lihtsalt South Beachi mõnusid nautida – peesitada, ookeanis laineid püüda ning ennast hea söögiga nuumata. Ma üldiselt pooldan reisimise juures poliitikat, et pole mõtet ühte ja sama kohta kümne aasta jooksul kümme korda külastada, kui kõik need ülejäänud n+1 paika ootavad veel avastamist. Ometi pean möönma, et on ääretult mugav minna kuhugi, kus Sa juba olnud oled. Nii teadsime näiteks kohe õhtul lennujaamast saabudes, et meie hotelli kõrvaltänavas on üks mõnus Kuuba restoran ja et ainult natuke maad edasi saab maailma parimat pistaatsiagelatot edale magustoiduks osta.

20140513-1 20140513-11

Nii et jah, suure tõenäosusega näed Sa meid 40 aasta pärast ruudulistes pükstes ühel miljonist Miami  golfiväljakust palle tagumas või Key Westis lime pie´d söömas. Ma ise kahtlustan, et minu puhul jääb peale siiski see viimane variant, sest köögisöömine tuleb mul ikka nii palju paremini välja kui kõik need kauglöögid…

Posted in Reisid. Need lähemale ja kaugemale. | Leave a comment

Suvekleitidesse ei ole sel kevadel mul veel asja olnud. Loodame, et olukord paraneb. Senikauaks naudin aga tolmumantli seltskonda

20140512-3 20140512-2 20140512-1 20140512-4Mantel – United Colors of Benetton

Pluus -Zara

Teksased – New Yorker

Poolsaapad – Vagabond

Kaelaehe – Promod

Päikeseprillid – Versace

Kott – Zara

 

 

Posted in Ilusad asjad, Riidekappi | Leave a comment