Tere reedet! Muideks, kas tead, et egin omale uue stiili- ja moeblogi. Selle nimi on “Kingad, kleidid ja tolmumantlid”

Ma olin eile tubli tüdruk ja tegin omale uue stiili- ja moeblogi – “Kingad, kleidid ja tolmumantlid”. Noh, mõttega teha pisut teise spektriga blogi, olen ma juba mõnda aega flirtinud. Aga eile olin ma siis päriselt nii tubli, et istusin arvuti taha, alustasin uut blogi ning häkkisin valmis ka Instagrami konto ja Facebooki lehe. Viiesõnaga: väga palju IT-värki ühel päeval!

IMG_1316

Aga nüüd “Kingadest, kleitidest ja tolmumantlitest”. Mulle meeldivad ilusad asjad. Igasugused ilusad asjad. Eriti meeldivad mulle aga need ilusad asjad, mida võiks laias laastus moeks ja stiiliks nimetada. Ja kui Sulle ikka midagi väga meeldib, siis on ju viisakas tema auks üks blogi teha, kas pole! Mina olen viisakas inimene ja nii ma siis tegingi moe ja stiili auks uue blogi.

Isikliku blogi puhul on programmilistest muutustest ilmselgelt  suurustav rääkida, aga… Ma ei oska sellele lihtsalt paremat nime anda. Igatahes: blogi “Kingad, kleidid ja tolmumantlid” keskendubki ainult ilusatele ja pinnapealsetele teemadele nagu rõivad, stiil, mood ja ilu. Püüan uut blogi regulaarselt postitustega hellitada. Samuti soovin seal jagada stiili- ja ostusoovitusi ning jäädvustada enda outfite Proovin postitused hoida lühikesed, ent informatiivsed. Ja otse loomulikult on seal palju pilte (teisiti ma lihtsalt ei oska!).

Kui Sul tekkis nüüd küsimus, et mis sellest blogist siin saab, siis ära muretse! Blogi “Kaksteist” jääb mu pesamunaks ning jätkab endises stiilis koondades lugusid ja pilte ja sündmusi, mis mind ennast enim inspireerivad (ja mille ma ka mingi ime läbi kirja jõuan panna!). Siinsed postitused on põhjalikumad ja laiemahaardelised, aga kindlasti ka harvemad.

Niisiis: kohtume siin. Või seal! ;)

 

Posted in Ilusad mõtted | 4 Comments

Nad olid nii armsad ja renoveerisid minu lapsepõlve Imedemaa ära. Taasavatud Tartu Ülikooli Loodusmuuseum

Kui ma oli väike tüdruk, siis mulle ei meeldinud lasteaias käia. Selle asemel meeldis mulle isaga tööl kaasas käia. Ja mind üldse ei heidutanud see varahommikune rongisõit Elvast Tartusse, sest mulle tundus, et minu isal on maailma kõige vingem töökoht – Tartu Ülikooli Loodusmuuseum.IMG_0809

Noh, tegelikult mitte just otseselt loodusmuuseum, vaid lihtsalt Vanemuise tänava õppehoone, aga ühe viieaastase jaoks ei oma sellised ebaolulised pisiasjad niikuinii tähtsust… Niisiis: minu isal oli maailma kõige vingem töökoht. Ma võisin selle suure maja peal omapead ringi jalutada, trepidel joosta ja kõige pimedamatesse nurgatagustesse piiluda (seda muidugi siis, kui julgust oli). Loodusmuuseum koos kõigi oma topiste, piirituselahuses hoitavate eksponaatide ja kivimitega oli kirsiks sellel suurel magusal ja vahukooresel tordil.  Ma käisin seal kogu aeg. Ja seda sõna otseses mõttes. Ja sellel suurel, uhkel ja isemoodi kummalisel majal oli oma lõhn. Oi, kuidas mulle meeldis see muuseumilõhn – segu tolmus, ajaloost ja teadusest! Vot, see oli minu lapsepõlve Imedemaal.

IMG_1013 IMG_0995

Ja nüüd pärast mitu aastat kestnud renoveerimistöid avati Tartu Ülikooli Loodusmuuseum taas külastajatele. Tore! Tore! Tore! (kui Sa mind praegu neid ridu kirjutamas näeksid, siis näeksid ka hiiglaslikku naeratust mu näol!). Muuseum on kenasti kaasajastatud ja visuaalselt väga nauditav. Superklišeena nagu see ka ei kõlaks, siis uudistamist ja avastamist on muuseumis igas vanuses tegelastele. Tõsi, ainuke asi, mida uues muusemis enam ei ole, on see lõhn. Aga noh, eks see on ohver, mis tuli plaaditud põrandate ja uue seinavärvi nimel tuua. Igatahes, võta nüüd pliiats ja kalendermärkmik kätte ja kirjuta sinna ruttu “Mine Loodusmuuseumisse!”.

IMG_0665 IMG_0990

20160116-1 20160116-4 IMG_0881 2016016-2 20160116-3 20160116-7 20160116-6 20160116-5 IMG_0778 IMG_0698 IMG_0953

P.S. Muideks, K arvab, et tema vanaisal on maailma kõige vingem töökoht ever!

Posted in Ilusad päevad, Teater. Kino. Muusika. Ja muu | Leave a comment

Mõni king ongi nii ilus, et väärib lausa omaette postitust. Carvela KG Carmel

IMG_4428

Kas nad pole mitte imetabased! Minu meelest on!

Lisaks kõigele sain ma nad ka veel 50% allahindlusega! Ja iga eesrindlik kingaarmastaja teab, et absurdselt kõrge konts+punane seemisnahk+50% allahindlus=ideaalne king

Kui Sul ka nüüd punaste (või ahvatleva allahindlusega) kingade järele isutama hakkas, siis piilu siia: www. kurtgeiger.com

IMG_4452

IMG_4388

IMG_4433

Kingad: Carvela KG (mudel: Carmel)

 

Posted in Ilus ostusoovitus, Ilusad asjad, Riidekappi | 2 Comments

Maailmas on umbes miljon astmes triljon asja, milles ma väga osav ei ole. Täna jõuan Sulle rääkida kolmest neist

Meile kõigile meeldib mõelda ennast pisut paremaks, targemaks, saledamaks, humoorikamaks, osavamaks autojuhiks vms. Minule näiteks meeldib mõelda, et ma küpsetan häid pirukaid, teen nette jõulukaarte ja mul enam-vähem välja kujunenud stiil.

IMG_4199

 

Mitte nüüd päris selline kivisse raiutud stiil, et kannan 40 aastat jutti ainult A-lõikelisi musti kleiti ja beeže tolmumantleid ning lasen juuksuril 487 korda endale täpselt samasuguse soengu pähe lõigata. Pigem on mu stiil selline jalgpalliväljak, kus on piirid paigas, aga seal piiride vahel on päris palju vaba maad, mida mööda ringi joosta. Näiteks meeldivad mulle kleidid. Mulle meeldivad nii täissiidist hõljuvad ja romantilisusest nõretavad eksemplarid kui modernse-lõikega lihtsad kleidid. Mulle meeldivad mantlid. Villased ja karvased, lühemad ja pikemad, vintage kui kiirmood. Aga ma ei kujuta oma elu ilma korraliku nahktagita ettegi. Kingad meeldivad mulle ka. Kontsaga ja kontsata (natuke rohkem siiski kontsaga), mugavad ja mitte nii mugavad. Peaasi, et oleks ilusad. Ühel päeval meeldib mulle olla elegantne minimalismikuninganna. Teisel päeval tahan aga nautida lillelapse elu ja mässida endale kümnendat tiiru salli ümber kaela. Noh, ja kolmandal päeval on üldse hea kui hommikul laste kõrvalt midagi puhast õnnestuks selga tõmmata…. Aga samas on mul mingi sisemine kompass, mistõttu ma ühte teist või kolmandat a) ei julge, b) ei soovi või c) ei oska endale selga panna või jalaotsa torgata.

Variant a) Ei julge juustega eksperimenteerida: Kui Sa tahad oma sõbrale näidata eriti arga juustega katsetajat, siis palun ole lahke ja näita näpuga minu poole. Ma võin omale selga ajada pööraseid kleite või valida retsoranis menüüst maitseelamuse saamiseks kõige kummalisema roa, mulle meeldib vaheldus ja ma jumaldan uusi kogemusi, aga… Niipea kui jutt mu juustele läheb, muutun ma kohe üheks esmaklassiliseks argpüksiks.

Mul on pikad juuksed. Ja kui välja arvata kaks lõuani juukselõikust kusagil põhi- ja keskkoolipäevil, siis on mul olnud pikad juuksed alates… hmmm, lasteaiast, ma pakun. Olen juba mõnda aega mänginud mõttega lõigata omale lühike soeng. Või veel parem – päris poisipea. Aga samas tean, et nii pea, kui olen need kiharad maha lõigata lasknud, hakkaksin neid üle kõige siin maailmas igatsema.  Ja järgnevad kaks-kolm aastat oleks mu täiskohaga tööks need va juuksed uuesti pikaks kasvatada.

Njah, aga ma olen kadedustest roheline kringel kõigi nende veetlevate daamide peale, kes oma juustega eksperimenteerivad. Need daamid lähevad juuksuri juurde, selgitavad, mida nad soovivad ning umbes kahe tunni pärast astuvadki nad juba oma uhiuue unistuste soenguga salongi trepist alla. Kui mina oleksin nende daamide asemel, siis oleks kindlasti midagi sussi ja vussi läinud ning ma väljuksin salongiuksest mantel üle pea tõmmatuna ja autotuledest pimestatud hirve pilk silmis. Damn! Need vähesed inimkatsed, mis ma enda peal teinud olen, on 92,92% lõppenud enesesajatamise ja nutuvõruga suu ümber. Igatahes, ma vaatan suure ja siira imetlusega kõigi nende teiste stiilsete ja minust mitu korda julgemate daamide soengukatsetusi ning mängin seejuures mõttega, et äkki ühel ilusal päeval istun ka mina juuksuritooli ning ütlen “Täna lõikame mulle selle seksika poisipeasoengu!”  

Variant b) Ei soovi kanda ainult korralikku disaini ja rätsepatööd. Ma armastan Eesti disaini. Ma arvan, et meil on väga palju väga andekaid tegijaid, kelle loomingut ma suurima ja siiraima heameelega kannaksin. Ja teoreetiliselt võikski ju tarbida ainult head Eesti disaini ja kanda korraliku rätsepatööd, aga…  Ma olen veel vaimselt noor ja rumal ning kahjuks on minu tarbimismentaliteet veel tugev. Ma loodan aastatega küpseda, saada targemaks, kogeda kogemusi ja jõuda äratundmiseni, et mida vähem asju, seda õnnelikum elu. Seniks aga panevad uued ilusad punased kingad mu südame puperdama ja ma nii väga tahaks nüüd seda seemisnahast seelikut, mis nende kingakestega kenasti kokku passiks… Kokkuvõtvalt: jah, ma tean, et võiks ja peaks ja tuleks panustada ainult kvaliteeti ning korraliku (soovitavalt kodumaisesse disaini). Aga! Ma tahaksin, et mul oleks riidekapis rohkem kui üks palitu ja kaks kleiti. Miskipärast mu palganumber ei kipu minu osta-kõik-need-ilusad-disainerkingad-ja-disainerkleidi-ja-disainermantlid-endale-ideed toetama…  Ja seepärast tarbina ma ka lihtsalt moodi. Suurte, kurjade ja pahade korporatsioonide ilusat moodi.

Olen seda vististi ka enne umbes miljon ja üks korda öelnud, aga need naised, kes on minust põhimõttekindlamad ning tarbivadki moodi läbimõeldult ning kannavadki valdavas osas vaid kohalike disainerite loomingut või rätsepatöid, mõjuvad mulle alati väga inspireerivalt. Ja tänu neile naistele soovin ka mina ise paremaks inimeseks ja mõistlikumaks tarbijaks saada. Seda vähemalt mõneks ajaks ja selle hetkeni, kui ma näen Zara vitriinil seda uut kihvti palitut…

IMG_4203

Variant c) Ei oska kanda välja lahedat androgüünsust ja laie vorme. Oh, kuidas ma jumaldan Tilda Swintoni stiili, tema übercooli hoiakut ja kõiki neid tema poolt kuulsaks kantud pükskostüüme. Mina võin ka pükskostüümi selga panna ja ma võin ka pükskostüümis hea välja näha, aga sellist cooli androgüünse hoiakuga ei saaks ma küll kunagi hakkama. Ma šoppan aeg-ajalt meesteosakonnas, aga integreerin need mehelikud esemed oma naiselikku maailma. Minu tõlgendus ühest meeste riidekapist näpatud pintsakule oleks hoopis teine – ma kombineeriks üleelusuuruses pintsaku omale napiks kleidiks ja paneks selle paari edevate stilettodega või  kohendaksin laia vormi rohkem kehasse ja sobitaksin pintsaku alla näiteks pistiga ääristatud topi. Noh, ja veelkord, seda ebamaiselt lahedat olekut ei võluks ma mitte kusagilt endale välja.

Siinkohal panen ma natukene vastutust ka oma figuurile. Nimelt on mul liivakellafiguur. Parematel päevadel on see sihvakama liivakella oma, mitte nii headel päevadel pisut vormikama liivakella oma. Igatahes on mul tissid ja pepu ning peegel on mulle õpetanud, et väga vaba lõikega rõivad ei ole minu parimad sõbrad. Vähemalt mitte siis kui mu eesmärk ei ole välja näha nagu õhupall. Ja 99,997 juhul 100-st ei ole mu eesmärk näha välja nagu õhupall, mispärast eelistan ma riidetükke, millel on keskkoht rohkem või vähem defineeritud või millele saab vöö kenasti kinni tõmmata. Sirgelõikelised vormid on minu maksimum. Kaugemale ma minna ei jule. Aga jah, enda tolmumantli vöö kenasti kinnitõmmatud, pakub mu silmale suurt naudingut vaadata neid minust pikemaid/saledamaid/kompleksivabamaid naisi, kes kaks numbrit suurema kookonlõikelise mantli ja poissõbra teksapüksid maailma vingeimateks riidetükkideks oskavad kanda.

Ma loodan, et ühel ilusal päeval on mul nii palju a) julgust ja b) sisemist tarkust, et saaksin variantidele a ja b linnukesed taha tõmmata – tehtud! Variant c puhul olen ma aga nõus käed üles tõstma ja tunnistama, et maailm on ilmselt märksa ilusam ja stiilsem paik, kui ma jätan androgüünsusega ja laiade vormidega mängimise kellegi teise hoolda. Maailmas on nii palju kihvte naisi, kes seda kunsti minust vähemalt 267 korda paremi valdavad!

Millised on Sinu stiilireeglid? Kas julged katsetada kõigega või on kusagil tundmatu maa, kuhu Sa oma jalga ei söanda tõsta? 

Posted in Ilusad asjad, Riidekappi | Leave a comment

Ja just täpselt sellepärast ma vintage’it armastangi! Minu seemisnahast mantel

 

IMG_3518

Tunnistan, et täna pole ma kohe kindlasti nii eesrindlik teise ringi poodide külastaja kui näiteks keskkooliõpilasena või oma ülikooli algusaastatel. Ent ilusast ja heas korras vintage’ist satun ma alati vaimustusse. Usu või ära usu, aga vahel peabki see klišee paika, et tänapäeval lihtsalt ei valmistata enam nii ilusaid asju nagu vanasti (või noh, vähemalt natuke varem). Seesinane seemisnahast ja lambanahaga ääristatud mantel on üks näide mu õnnestunud vintage-ostudest ning üks järjekordne põhjus, miks ma aeg-ajalt lootusrikkalt sammud teise ringi poodidesse sean või Etsys ringi kolan.

IMG_3594

IMG_3516

IMG_3654

Posted in Ilusad asjad, Riidekappi | Leave a comment

Trotsisin tuult ja püüdsin oma sellesügisese absoluutse lemmikkleidi kenasti pildile. No c’mon! Kas on üldse võimalik sellesse sinepikollassesse COS’i kleiti mitte armuda?

 

IMG_3101

Ma usun, et keegi ei julgeks mulle praegu vastu vaielda, kui ütleksin, et COS on tore kaubamärk. Lihtne, ilus ja ometi nii silmapaistva disainiga! Ja palun ärge mitte proovigegi mulle vastu vaielda, kui ütlen, et see kollane COS’i kleidike on oma lihtsuses ja efektsuses geniaalne! Ma kannan seda praegu niisama. Ja siis kui külmemaks läheb, pistan kleidile soonikkoes sviitri alla ja püüan edukalt 70ndate vaibi. Ja siis kui kevad tuleb, kasutan seda hoopis kerge mantlina. Ja suvel pistan rihmikud jalaotsa ja hõljun oma kaunis kollases kleidis kuhugi kohvikusse sõbrannadega jututama… Jah, minu tunded selle kleidi vastu on tugevad ja siirad ning ma tõesti näen meie ühist, õnnelikku ja stiilset tulevikku…

Je t’aime, mon jaune ami!

IMG_3104 IMG_3105

Oh, ja ma püüaksin siin paari lausega õigustada ka oma igasügisest vaimustust kõiksuguste burgundiapunaste asjade vastu. Burgundia-vaimustus on seda mainimisväärsem, et ma üldiselt ei armasta väga küpseid või täidlaseid toone kanda… Njah, aga aastate jooksul on mulle kogunenud täitsa arvestatav hulk burgundiapunaseid asju. Kusjuures: aukartustäratavalt suur hulk neist on nahast või sootuks karvased nagu näiteks nahast käekott või poninahast poolsaapad või kunstnahast kleit. Aga nii tore on igal uuel sügisel nendest samadest vanadest asjadest uuesti vaimustuda! Vana arm ei roosteta ja burgundiapunased asjad ei lähe kunagi moest, või kuidas see ütlus oligi…

IMG_3095

Kleit: COS

Mantel: Vintage

Saapad: New Look

Turban: Asos

Kott: Zara

Posted in Ilus ostusoovitus, Ilusad asjad, Riidekappi | 6 Comments

Küsimus: mis seob F1-te, juugendstiili ja kürtőskalácse? Õige vastus: Budapest!

Sügis on hädavajalik aastaaeg juba ainuüksi sellepärast, et siis on lõpuks aega kõik need miljon ja üks suve jooksul klõpsitud pilti ära sorteerida ning kõik need triljon ja üks suve jooksul kogutud elamust veelkord mõnuga enda süsteemist läbi lasta. Igatahes, täna on 14. oktoober ja mina olen oma suvepiltide ja -mälestuste revideerimisel jõudnud kuhugi sinna juulikuu lõppu. Seega on tagumine aeg kirjutada üks põgus reisikiri juulikuisest Budapestis, arvan ma.

20150901-38

1902. aastal valminud parlamendihoone on tõeliselt kaunis ja suursugune ehitis. Ma olen suht-koht kindel, et kui mina oleksin ungarlane, hakkaksin kindlasti poliitikuks ja kandideeriksin parlamentti juba ainuüksi sellepärast, et saaksin sellesse imekaunissse hoonesse igapäev tööle tulla.

Nonii, see reisikiri siin algab aegumatute tarkusesõnadega: mu kallid daamid, vahel tasub Autolehte lugeda! Mina näiteks ükskord lugesin. Ja sain targemaks. Oma uues ja suures tarkuses sai otsustatud ka T selleaastane sünnipäevakink – piletid F1 Ungari etapile koos väikese linnapuhkusega Budapestis.

20150901-42

Meie reisi pikkuseks oli kuus päeva ja sel aja puhkasid lapsed kodumaal lastevanematest. Lisaks kahele Hungaroringil veedetud päevale, nautisime ülejäänud aja Budapesti. Patseerisime tunde mööda tänavaid, kihutasime renditud jalgratastega mööda linna, imetlesime rikkalikku arhitektuuri ning nautisime tänavakohvikutes struudlit või ahjusooje kürtőskalácse (Ungari traditsiooniline kondiitritoode).

20150901-45 20150901-23 20150901-20 20150901-47

20150901-13

Kui kusagil tänaval tantsitakse salsat, siis tantsime ka meie salsat…

F1: T oli juba ennemuistsetest aegadest saati rääkinud, et ta tahaks F1 vaatama minna.  Seega olin ma juba ette kindel, et mu selleaastane sünnipäevakink võidab südameid! Põhjusel, et hetkel, mil mina Ungari etapile pileteid ostma asusin, olid soodsama hinnaga istekohad juba välja müüdud ning mul puudus igasugune kogemus, kas umbes 300-eurone istekoht ennast õigustab või mitte, siis lunastasin meile võistluspäevadeks vaid üldise sissepääsu pileti (general admission). Saime oma piletiga ringi liikuda ning võistlust erinevate nurkade alt vaadata, aga tunnistan, et mingitel hetkedel tundisin siiski puudust konkreetsest istekohast. Seega järgmisel korral F1 etappi vaatama minnes, hakaksin piletite ostmisega pisut varem pihta ja soetaksin üldise sissepääsu pileti asemel siiski soodsama hinnaga kohad tribüünil.

20150901-48

Klišeede klassika – kihutav Ferrari F1-l

20150901-2

Minu kui amatöörfotograafi karjääri suurhetk – see valges kostüümis meesterahvas on Fernando Alonso, kes parasjagu oma rajal katki läinud autot lükkab. Tegemist oli tõeline härrasmehega, sest Alonso lükkas vahepeal autot ainult ühe käega ja lehvitas teise käega rahvale. Noh, ikka selleks, et kõik need kiljuvad daamid – mina seal hulgas, otse loomulikult! – oma pisikeste fotokatega kuulsa vormelisõitja pildile saaksid püüda.

20150901-1-1

Ah, et kuidas grand prix kogemus siis oli? Suurepärane! Pean tunnistama, et kuigi T hoiab ennast eeskujulikult vormelimaailmas toimuvaga kursis, siis mina pole enam aastaid vormelit telekast vaadata suvatsenud. Aga kohapeal oli asi hoopis teine. Mootorimürin ja kummivilin olid tõeliseks muusikaks mu kõrvadele. Aia tagant siuh-säuh mööda vuhisevaid autosid vaadates oli endalgi adrenaliinitase naeruväärselt kõrge. Noh, ja siis veel kogu see ümbritsev elu-melu ja virvarr… Kolmesõnaga: super-super-super!

Pöialt hoidsime me (otse loomulikult!) Kimile! Miks? Eks ikka sellepärast, et rallit oskavad nad seal kõik sõita, aga selliseid geniaalselt sarkastilis-lakooniliselt vastuseid ajakirjanike (totakatele) küsimustele oskab anda ainult Kimi!

Köögipoolelt veel aga nii palju, et kohapeal pakutav toit ongi nii absurdselt kallis ja ebainimikult halva maitsega nagu hirmutatakse. Ja Hungaroringilt lahkumine võtabki nii kaua aega nagu legendid pajatavad. Ja taksosabad ongi nii pikad nagu räägitakse. Aga üldiselt julgen kohalikku (ja ametlikku!) taksoteenust soovitada, sest hind oli suhteliselt mõistlik ning näiteks Hungaroringilt väljasõitmiseks oli taksodele eraldi tee, mida pidi need linna ja sealt tagasi said sõita, st kui Sa pika järjekorra kannatlikult ära olid seisnud ja võisid juba konditsioneeritud taksos istuda, siis ei läinud enam väga kaua, et kesklinnas tagasi olla.

20150901-51

20150901-52 20150901-64 20150901-63 20150901-67 20150901-56 20150901-57

20150901-58

Arhitektuur: Ma võin ilma väiksemagi kahtluseküpemeta öelda, et kõigi linnareiside kõige parem osa on see, kui saab lihtsalt mööda tänavaid patseerida, suu ammuli maju ja inimesi vahtida ning kusagil tänavakohvikus kiirustamata kohalikke hõrgutisi mekkida. Ehk siis lihtsalt olla ja nautida… Budapest oli lahke ja toetas heldelt meie nautimise-kunsti. Lisaks sellele, et manustasime nende kuue päevaga endale sisse hirmuäratava koguse kõiksuguseid kohalikke ja mitte nii väga kohalikke hõrgutisi, kõndisime selle ajaga maha vististi ka paartuhat kilomeetrit. Või noh, kui just mitte paar tuhat, siis ikka õige palju-palju-palju kilomeetreid. Kuigi Budapestis – nagu ka teistes suurlinnades – on kokku sulanud erinevad stiilid ja ajastud ja iluetalonid, siis Budapesti “kaubamärgiks” on kindlasti detailiküllane juugendarhitektuur. Imeilusaid vaateid linnale pakkus ka laevasõit Doonaul. Paadunud laevasõiduentusiastidena käisime laevaga sõitmas lausa kahel korral – nii päevasel ajal ning ka hilisõhtul, kui linn oli juba tuledesäras.

20150901-60

Ervin Loranth Herve skulptuur Greshami palee ees

20150901-21

4-meetrine kuju Jeesus-last süles hoidvast Neitsi Maarjast Buda lossi lõunaküljes. Imeilus sümbol selle kohta, kuidas üks ema oma lapsele maailma tutvustab, eksole!

20150901-41

Uus ja vana. Vana ja uus.

20150901-40

Detailid, detailid, detailid!

20150901-19

Vaade Buda poolelt Pestile.

20150901-18

Suht random pilt, aga kas ka mitte üks Resident Evili filmiversioonidest ei alanud vihmavarjude alla peitunud aasialastega…

20150901-17

Buda mäele viis köisraudtee ehk maakeeli Budavari Siklo.

20150901-16

Budapesti juugendstiili tuntud näide – Thoneti maja. Kõrvalpildil nikerdatud kanalisatsioonikaevu kaas. Mulle meeldib kui pisiasjadele – nagu kanalisatsioonikaevudele – tähelepanu pööratakse.

20150901-12 20150901-3 20150901-8

Kalameeste bastion ja Mattiase kirik: Ilusast arhitektuurist rääkides ei saa kiitmata jätta ka 1905. a valminud neogooti stiilis Kalameeste bastioni ja Mattiase kirikut. Nende ehitiste taga seisab arhitekt Frigyes Schulek. Ja härra Schulekit tuleb hea töö eest kindlasti tunnustada, sest mõlemad hooned on tõeliselt kaunid ja detailiküllased ning sealne atmosfäär lummav.

20150901-34 20150901-36 20150901-35

Memento park: Paarikümneminutilise taksosõidu kaugusel kesklinnast asub kommunistliku monumendikunstile pühendatud Memento park. Pargis on eksponeeritud pisut üle neljakümne töö, mis kõik on valminud aastatel 1945-1989. Mis siin ilmselgust salata – valdav osa selleaegseid kustiteoseid mõjuvad ideoloogiast läbiimbununa koomiliselt. Ometi leiab sellest perioodist ka töid, mida on esteetiliselt täitsa nauditavad ja huvitavad vaadata. Idee rahvaste sõprusest ja rahust ei olegi ju iseenesest üldse mitte nii halb mõte! Njah, iseeasi muidugi, kuidas selle sõpruse ja rahu poole püüeldakse…

20150901-30 20150901-24 20150901-25 20150901-31 IMG_7417 20150901-29

Gellert Spaa: Juugendstiilis ehitis oli silmale ilus vaadata, ent ometi jäi sealne külastus minu jaoks reisi kõige kahvatumaks elamuseks. Ilmselt on põhjuseks minu vankumatu eelarvamus avalike basseinide suhtes. Noh, kui ma ikka näen, et keegi vette näiteks nuuskab, siis kaob mul igasugune isu seal samas vees edasi sulberdada. Looduslike veekogudega on kuidagi teisiti – ma tean, et kalad (ja ilmselt veel ka mingi hulk kodanikke, kes tualetitavadest suurt ei pea) pissivad vette, aga see ei morjenda mind niimoodi, kui basseinis ulpiv “võõrkeha”. Aga mulle tundus, et kõigile neile külastajatele, kes bassinifoobia all ei kannatanud, oli Gellert spaa oma erinevate basseinidega-saunadega päris lõbus paik.

2050901-46

Hotell: Ööbisime Pesti poolel hotellis nimega La Prima Fashion Hotel Budapest.  Hotelli asukoht peatänava ääres oli ühele esmakordselt Budapesti külastavale turistile ideaalne. Kõik oli käe-jala juures ning õhtul sai mõnusalt ringi patseerida ja kusagil õhtust süüa või väikese veini võtta, teades, et hotell on vaid mõnesaja meetri kaugusel. Kuigi hotelli sisekujundus ei olnud ehk päris minu tass teed, siis oli see igati mugav, puhas, viisaka teeninduse ning okidoki hommikusöögiga hotell. Kusjuures: selle, et hommikusöögilauas putru ei pakutud kompenseeris tõsiasi, et hotellis oli täitsa korralik ja hästi varustatud triikimisruum, kus ma sain hommikuti oma kleite sirgendamas käia.

20150901-44

Budapest, toit ja Costes Downtown: Süüa sai Budepestis hästi. Noh, kes siis ikka kurdab, kui talle struudlit ja täidetud pabrikat antakse! Kuid ma ei saa mainimata jätta, et kõigi nende fäänsipäänside ja suhteliselt kalliste restoranide kõrval saime me ühe eheda ja äämiselt maitsva toiduelamuse ühest Buda poolel asuvast väga lihtsa väljanägemisega toidukohast. Koha nime ma küll enam kahjuks ei mäleta, ent seal pakuti VÄGA odava raha eest kohalikke roogi nagu guljašs ja klimbid lihaga ning need maitsesid ÜLIhea!

20150901-33

20150901-5

Buddha restoran

20150901-14

Boom&Brass

20150901-43

Tilluke restoran kusagil Buda kõrvaltänavas, kus pakutud guljašš ja klimbid kanaga olid ehedaks tõestuseks, et kodune toit on üks parimaid terves maailmas!

Reisil olles saime T-ga ka oma 4ndat pulma-aastapäeva tähistada ja selleks puhuks broneerisime koha Michelini tähega pärjatud Costes’ restoarani vastavatud sõsarrestoranis Costes Downtown . Mina tõmbasin selleks tähtsaks puhuks oma uue plisseerkleidi selga ja T otsis kohvrist oma ülikonna välja. Ma usun siiralt, et hea toit ja kaunis interjöör väärivad väikest pingutust ning ilusaid rõivaid. Ja olgu öeldud, et Costes Downtown vääris 100%-selt seda imeilusat kleiti, mida ma sel õhtul kandsin. Restorani interjöör oli moodne ja läbimõeldud, toit maitses fenomenaalselt ning teenindus oli laitmatu. Kuigi olime restoranis juba õige mitu tundi naudelnud, kella järgi oli koht juba suletud ja me olime ainsad allesjäänud külastajad, tõi teenindaja omaalgatuslikult meile lauda veel juurde kohvi ja imepärase maiustuste assortii ning toonitas, et me ei pea lahkumisega kiirustama. Mulle endale kohutavalt meeldib viimase kundena istuda restoranis, mis paberite järgi on juba suletud. Õhkkond muutub siis kohe eriti meeldivaks, vabaks ja pisut ehk isegi familiaarsekski.

20150901-28

Kurgi erinevad struktuurid ja maitsed eelroa eelroaks tervitusena kokalt. Magusroaks šokolaadikook piimavahuga.

20150901-27

Üks paremaid kokteile, mida ma eales saanud olen. See oli midagi piparmündi ja šokolaadiga… Oh, ja kas ma juba mainisin, et see maitses überhästi!

Niisiis: Budapest oli meile T-ga tore seltsiline ning ütleme talle kõigi nende elamuste, positiivsete emotsioonide ning vahvate mäletsuste eest suured aitähid!

20150901-37

Vaade Buda lossile öiselt Doonau jõelt. Ilus, kas pole!

Posted in Ilusad päevad, Reisid. Need lähemale ja kaugemale. | 8 Comments

Täna tahaksin ma Sulle rääkida oma naeruväärselt pikkade säärtega velvetpükstest. Milliseid ma muuseas väga jumaldan!

IMG_2992

Ammu-ammu aega tagasi, kui ma olin veel usin keskkooliõpilane, õnnestus mul endale suvel raske tööga teenitud raha eest superkihvtid velvetpüksid soetada. Need maksid tolle aja kohta vastikult palju, olid hallikas-rohekat tooni ja ilmselgelt disainitud mõnele 180-sentimeetrilisele modellile, kes võinuks eputada vähemalt meetripikkuste jalgadega. Mina küll meetriste jalgadega tuusata ei saanud, aga see-eest oli mul kindel soov ja tahtmine neid pükse võimalikult palju ning igal pool kanda (loe: mul oli kindel soov ja tahtmine võimalikult palju ning igal pool pop ja noortepärane välja näha). Niisiis ei jäänud mul, va allameetriste jalgade omanikul, muud üle kui iga kord oma velvetpükse kandes ka hästi kõrge kontsaga kingad jala otsa torgata. Vastasel juhul lohisenuks püksisäär lihtsalt mööda maad…

IMG_2880

Zara ilmselt teadis, et mul on nooruspäevilt ilusad mälestused rohelist tooni flared-lõikeliste ja naeruväärselt pika sääreosaga velvetpükstega. Või miks muidu nad just ühed sellised eksemplarid nüüd müügile paiskasid? Zara ilmselt arvas ka, et viimase dekaadi jooksul on mul korda läinud omale kusagilt pool meetrit pikemad sääred sebida. Või miks muidu nad need püksisääred niiiiiiiiiiiiiiiiii pikad otsustasid teha? Igatahes on mul jälle üle tüki aja olnud võimalus rohelised velvet püksid jalga tõmmata ning oma kõige kõrgemad kontsakingad tööle rakendada. Oh, ja ma naudin seda überpikkade püksisäärte ja ebapraktiliselt kõrgete kontsade kombot just niisama palju kui 13 aastat tagasi! 

IMG_2968

Posted in Ilus ostusoovitus, Ilusad asjad, Riidekappi | Leave a comment