Kiidan suve ning promon oma sulnist kodulinna. Ja eriti veel oma osavaid sõpru selles sulnis kodulinnas. Elva kohvikutepäev 11. juulil

Tere-tere! Loodan, et Sul oli hüpervinge nädalavahetus, täidetud sooja päikese, kalliste inimeste ja heade emotsioonidega. Minul igatahes oli väga mycket bro nädalavahetus, kuhu mahtus üheaegselt suviselt palju sündmusi ning ringi reisimist ja samas ka mõnusat lebotamist rannas, nina päikese poole ja varbad vees. Mmmmmmmmm! Nii et jah, loen sekundeid järgmise päikeselise nädalavahetuseni ja püüan teha plaani, kuidas nendesse nappidesse päevadesse ära mahutada kõik need toredad sündmused ja kohad ja inimesed, mida suvi pakub.

IMG_3889

Üheks selliseks sündmuseks, millest ma juba sel laupäeval, 11. juulil kindlasti osa tahaksin saada, on teist aastat järjest toimuv Elva kohvikutepäev. See tähendab seda, et meie äärmiselt võluv, aga muidu ehk natuke vaiksevõitu kodulinn hakab järsku kihama. Daamid tõmbavad pühapäevakleidid selga, härrad kammivad seitli sirgeks ning laste näod säravad, sest täna on neil lubatud süüa nii palju kooki, kui ühe väikese inimese kõht ära mahutab (kahesõnaga – vääääääääga palju!). Ja siis lähevad kõik kohvikusse.

Tänavu on kohvikutepäeval üle Elva ja Peedul rajatud kokku 15 erineva käekirjaga kodukohvikut. Ja kindlasti on kõik väga tublid kohvikupidajad, aga siinkohal kasutangi ma ära eelist, et mul on isiklik blogi ning keegi ei saa keelata mul taevani ülistamast oma kokandushuvilisi sõpru! Niisiis: kiidulaul las alata!

IMG_3899

Kodukohvikute “La Käo” ja “Don Hernandezi” taga seisavad minu armsad ja suurepäraste kokandusoskustega sõbrannad ja nende pered-sõbrad. Mehiko toitu pakkuv “Don Hernandez” osutus eelmisel aastal äärmiselt populaarseks kohaks . Ja seda täiesti õigustatult. Kohviku eest hoolitseb terve suur pere- ja sõpruskond, kes on tuttavate seas tuntud kui ühed eriti lõbusate pidude korraldajad ning kadestamisväärselt osavad kokad. Sel aastal pakub “Don Hernandez”  Mehiko toitude kõrval ka Hispaania köögist tuttavaid roogasid-jooke. Lisaks sellele toimub kohviku juures tordivalmistamise töötuba, mille viib läbi tuntud tordimeister Nadja isiklikult.

Kodukohvik “La Käo” võlub aga prantsuse köögiga. Ja kes meist ei jumaldaks prantsuse kööki, ah?! S, kes on üks “La Käo” eestvedajaid, on eeskujulik foodie ning ta oskab kohvikulisi kindlasti mõne ootamatu nüanssiga üllatada ja pakkuda uusi maitseelamusi. Noo, ainuüksi tema Instagrami piltidest saab silm korralikult nuumatud ja pea inspiratsiooni täis.

Seega, kui Sinul juhtub kalendris laupäeva kohapeal veel üks vaba auguke olema, siis palun kirjuta sinna suurelt: “Lähen Elva kohvikutepäevale!”. Ja siis sinna alla kriba veel juurde: “Külastan kindlasti kodukohvikuid “La Käo” ja “Don Hernandez”.

Posted in Maitsvad asjad | 2 Comments

30. juuni läheb ajalikku kui päev, mil ma esitlesin Sulle ühte oma sellesuvist lemmikut. Anu Kaelussoo ja Mustikas

IMG_3707

Suvi on! Ja see on nii äraütlemata tore!

Äraütlemata tore on ka see, et mul kõlgub nüüd peaaegu igapäevaselt kaelas suvistes toonides Mustikas – minu praegune suur lemmik!

IMG_3742 IMG_3722

 

Posted in Ilus ostusoovitus, Ilusad asjad, Tualettlauale | Leave a comment

Reisibrožüürid ei valetagi! Lugematul hulgal jalgrattaid, triljon tulpi ja ohtralt sildadega kaunistatud kanaleid tõepoolest panevad endasse armuma… Amsterdam

Mul on peas valmis kirjutatud pikk nimekiri kohtadest, kuhu ma tahaksin kunagi reisida. Vahel olen ääremärkusena juurde lisanud ka aja, kunas ma tahaksin ühte või teist kohta külastada. Noh, tavaliselt on need sellised igale eeskujulikule ja ülientusiastlikule turistile kohased unistused nagu kirisõites Tokyo või sügisene ja värvidesse uppuv Kanada või lumine Bhutan. Kuigi eelnimetatutest pean ma veel öösiti üksnes magusaid unenägusid nägema, siis tulbilisele Amsterdamile võin ma nüüd õnneks mõttes linnukese taha märkida – käidud, imetletud, nauditud!

IMG_0411

Otselendudest, järskudest treppidest ja kitsastest majadest

Mina, kes ma jumaldan otselende, hindan kõrgelt ka seda, et meil on oma rahvuslik lennukompanii, tänu millele saab Tallinnast päris mitmetesse sihtkohtadesse sõita ilma absurdsete ümberistumisteta ja mõttetu ajakuluta. Seega, alati kui võimalik, püüame natuke kodumaist lennutööstust toetada ja lennata Estonian Airiga. Nii me siis T-ga ühel vihmasel novembrikuu hilisõhtul otsustasime Estonian Airi järjekordset sooduskampaaniat ära kasutada ning veeta aprilli viimased päevad Amsterdamis juustu süües ja tulpe nuusutades. Ja ühtäkki oligi sombusest novembrist saanud aprill, meie istusime oma laiendatud perega, kuhu seekord kuulus ka minu kullakalli väikevend, lennukisse ning pärast kahe ja poole tunnist lendu olimegi Amsterdamis.

20150518-77

Olgu kohe öeldud, et kevadine Amsterdam ongi nii ilus nagu reklaamplakatid ja reisibrožüürid lubavad. Lilleline, maaliline ja omanäoline. Kauneid vaateid on siin, seal ja igalpool, nii et tahaks isegi bareti pähe tõmmata, molberti järele haarata ning kõike seda iseloomuga ilu jäädvustama hakata. Mnjah, ja majad ongi neil seal eriliselt kitsad ja trepid eriliselt järsud. Ausalt, nendest kuulsatest Amsterdami treppidest ülesse ja alla ronimine on üks lõbuspõnev elamus. Ja lisaks veel suurepäraste viis oma tuharalihaste treenimiseks.

20150518-34

Meie ööbisime De Piijpi nimelises linnajaos Rijksmuseum Residences. Meile, kui kahe väikelapse ja ühe teismelisega reisivale perele, oli see väga hea valik. Korter ise oli avar, nii et saime kõik oma miljon ja üks asja mõnusasti ära paigutada ning ruumi jäi veel üle ka jooksmiseks, hüppamiseks, peitmiseks ja tagaajamiseks. Korter asus suuremast turistide möllust pisut eemal kõrvaltänavas, ent samas jalutuskäigu kaugusel mistahes turismiatraktsioonist. Rijksmuseum ja Van Gogh muuseum olid meist näiteks ainult viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Kesklinna patseerisime umbes 20 minutiga. Oh, ja lisaks kõigele muule heale asus kohe üle tänava veel ka üks audentne hiina restoran. Kui me kõik olime õhtuks rampväsinud ning keegi ei viitsinud enam õhtusööki valmistada, siis sai sealt lausa paaril õhtul supermaitsvaid aedviljanuudleid (ülisuur ports maksis ainult 5 eurot!), Penkingi parti ja kevadrulle koju tellitud.

20150518-59 20150518-60

 

Amsterdami X-faktoriks on… atmosfäär

Amsterdamil on mingi sõnadesse pandamatu, aga kergesti tunnetatav atmosfäär. Juba esimesel õhtul tegime T-ga oma kurikuulsa kas-me-tahaksime-siin-elada-testi ära ning me mõlemad tõdesime, et jah, tahaksime küll. Sellel arvamusel olime me ka reisi viimastel tundidel pisut nukrana lennukisse istudes. See linn võlus meid oma äärmiselt laheda ja lahke olemisega. Kõik tundus seal kuidagi väga zen olevat…

Nojah, ehk pole ma nüüd kõige objektiivsem arvustaja maailmas, aga… Iga noor ema teab, et kui tema lapsi kiita ja neile tähelepanu osutada, siis muutub mistahes paik hetkega hullupööra meeldivaks. Ja amsterdamlased olid äärmiselt lapsesõbralikud ning nii polnud midagi eriskummalist, kui meesterahvas valgusfoori taga lastele naljakaid nägusid tegi või tädid väikeseid väänikuid kiitsid ja kommidega kostitasid. Minu emasüda võttis kõik need laste suunas tehtud tähelepanuavaldused igatahes suure rõõmuga vastu ning Amsterdam skooris minu silmis veel mõned boonuspunktid lisaks!

Tõsi, mõningad Amsterdamis nähtud asjad sundisid meid T-ga, kui viimase piirini lihvitud turvanõuetega harjunud põhja-eurooplasi, esialgu üllatusest kulme kergitama. Näiteks ei näinud me liikluses mitte ühegi jalgratturi peas kiivrit. Ka mitte nende väikelaste peadel, kes emmede-isside rattale kinnitud istmel ringi vurasid. Või siis mänguväljakud, mis olid küll lastele lõbusad ronida-turnida, kuid mille ohutus jäi vististi isegi nendele kurikuulsatele nõukaaegsetele metallist kallis-laps-murra-siin-mängides-luu-või-kaks-turnimispuudele alla. Aga samas ei näinud me ka ühtegi puruks kukutud peaga jalgratturit ega ronimispuul jala murdnud last (ptüi-ptüi-ptüi), nii et  ilmselt see asi neil seal ikka toimib. Ja tundub, et päris edukalt.

Noh, ja lisaks kõigele on amsterdamlastel kadestamisväärselt hea inglise keele oskus. Vähemalt minu keelekõrv ei tuvastanud kohalike inglise keeles väiksematki parodeerimisväärset aktsenti ja nende sõnavara mitmekesisus pani mind mitmel korral lausa kadedust tundma (nagu ka nende keskmisest eurooplasest pikemad jalad!)

Nii et jah, kui Sa nüüd küsiksid mu käest, mis mulle Amsterdami juures kõige enam meeldis, siis vastaksin Sulle hetkegi kõhklemata: “Selle linna õhkkond”.

20150518-64

20150518-24

Tänavakunst varieerus suurmeistritest andekate naivistiteni.

20150518-30

Jalgrattad ja hästi arenenud stiilitaju

Jah, jalgrattaid on seal tõesti lademetes! Absoluutselt kõik sõidavad jalgratastega. Ja kui ma ütlen kõik, siis ma mõtlen K-Õ-I-K. Noored, vanad, mehed, naised, lapsed, koerad (õnneks siiski kaasreisijana ja mitte ratturina).

Kuigi jah, mulle tundub, et lisaks jalgrattal treenitud jalalihastele on amsterdamlastel ka hästi treenitud stiilimusklid. Või on neil seal väga hästi toimiv moepolitsei-hunta, kes kõik kehvasti riietuvad linlased kiiresti vangikongi meelt ja stiilitunnet parandama saadab? Kes teab! Aga igatahes nägid amsterdamlased äärmiselt šikid välja. Ja mitte selliselt pingutatult šikid, et otsa vaadates on näha, et kodanik on viimased neli tundi peegli ees veetnud, vaid niimoodi sundimatult ja juskui möödaminnes šikid. Noh, stiilis oh-viskasin-siin-midagi-hommikul-kiiruga-selga-aga-näen-välja-selline-et võiksin-vabalt-Vogue’i-kaanele-poseerima-minna.

20150518-1

Jalgrattaga ja stiilsed.

20150518-5

Lastega ja ilma turvavarustuseta (ja endiselt stiilsed).

20150518-52

Turist teeb turisti asju

Avastasime Amsterdami täitsa ABC-st ehk külastasime kõiki neid paiku, mida üks tubli turist, fotokas ühes käes ja Lonely Planet teises, külastama ja järeleproovima peab. Anne Franki muuseumi jätsime nimekirjast siiski täitsa teadlikult välja, sest:

a) Ma pole kõigi nende aastate jooksul suutnud “Anne Franki päevikut” läbi lugeda, põhjusel, et olen Liivimaa halvim kurbade raamatute lugeja ja suurim kaasanutja. Nii et jah, ootan vanaduspõlve ja emotsionaalset lamenemist ning siis saan ehk kunagi ka “Anne Franki päeviku” ilma vesistamata läbi loetud.

b) Mul ei õnnestunud ka mitu nädalat varem Anne Franki muuseumisse pileteid ette ära osta. Selle muuseumi järjekorrad on aga legendaarsed ning kahe väikelapsega oodata pikas järjekorras, et pääseda siis ülejäänud miljoni turistiga kitsasse majja, ei tundunud meile kõige parem mõte.  Nii et veelkord: ootan vanaduspõlve ja laste suureks kasvamist ja siis saan ehk ka Anne Franki muuseumis ära käia (seda muidugi juhul, kui olen selleks ajaks emotsionaalselt ikka piisavalt lamenenud ja suutnud päeviku enne läbi lugeda).

Linn ise: Amsterdam on fantastiline koht niisama ringijalutamiseks – idüllilisi vaateid, kaunist arhitektuuri, kanaleid, väikseid sillakesi, pottidesse istutet tulpe ja ilusaid inimesi on kõik kohad täis.

20150518-39

Rijksmuseum

IMG_9544

20150518-22

20150518-44

Kunagi pole liiga vara Starbucks Loveriks hakata! Või siis poolmantlikandjaks!

20150518-40

Ma lihtsalt armusin sellese justkui läbi kerge loori kumavasse valgusesse ja õhku täitvasse pehmesse udusse, mis meid hommikuti Amsterdami tänavatel tervitas.

20150518-63

Minul on ilmselgelt alaarenenud karusselli-soolikas, aga see-eest võivad hästi kasvatataud karusselli-soolikaga eputada nii T kui ka minu kallis vennaraas, H. Ausalt, seda Dami väljakul keerlevat karusselli oli juba maapeal seistes väga õõvastav vaadata….

20150518-75

Kui Eestis on Tesla umbes sama haruldane nähtus kui härjepõlvlane või üksiksarv, siis Amsterdamis oli Tesla äärmiselt laia levikuga liik, mis võis eputada esinduspoega kesklinnas ja aukartustäratava taksopargiga.

20150518-23

Jordaan lausa kubises ägedatest kunstigaleriidest!

20150518-58

Jaski galerii nuumas meie silma kohe korralikult. Lisaks Chris Berensi loomingule sai seal imetleda veel ka näiteks Emilo Kruithofi ja Les Deux Garçons’i teoseid. Muideks, viimaste skulptuur-topised näevad live’s veel tõetruumad välja kui piltidel.

Laevasõit kanalitel: tublide turistidena võtsime juba esimesel õhtul ette ka laevakruiisi mööda kanaleid. Väga tark otsust meist. Lisaks sellele, et laevasõit ise on ju alati vahva ja lõbus, siis avanes vee pealt Amsterdam hoopis teise nurga alt kui tänavakividel kõndides.

20150518-37

20150518-38

Ma vististi rikkusin sadat ja ühte oma tõekspidamist teiste inimeste privaatsuse austamise kohta ning jõllitasin (ja nagu näha, siis ka pildistasin) süüdimatult neid ohtraid paatmaju ja nende elanikke. Ma ei tea, mis see küll on, aga nii nagu pimedal ajal on lausa eluliselt vajalik kellegi valgustatud aknasse sisse vaadata, nii oli ka kanalil sõites hädatarvilik paatmajade katmata akendesse piiluda…

20150518-35

Heineken Experience: nii kummaline kui see ka poleks, siis pakub Heineken Experience’ lõbu tervele perele: õlle huvilisest isale, õlle põlgurist emale ja isegi õlle ignorantidest lastele. Heineken Experience’is saab jälgida õlle valmistamise erinevaid etappe, õppida õigesti õllet lonksama ja koguda elamusi minikinos, kus igast külastajast õlu tehakse (ja-jaa, ma tean, see kõlab absurdelt, aga tegelikkuses on see isegi ootamatult lõbus).

IMG_8782

Vondelpark: idülliline park, mis on täiesti põhjusega kõiksuguste must-visit-nimekirjades. Ja kui päikeseline Vondelpark pakkus piltpostkaardilikke vaateid, siis minu lemmikuks oli hoopis pisut udune ja värske vihmasaju järgi lõhnav ning vägagi salapärane Vondelpark. Lummav! Vondelpark on u 47 hektari suurune, mispärast tasuks selle  (osaliseks) avastamiseks mitmeid tunde varuda ja näiteks hea-paremaga täidetud piknikukorvgi kaasa võtta.

20150518-4

Van Gogh muuseum: Van Gogh kui kunstniku meisterlikkus on päevselge ning oma silmaga tema töid näha on meeldiv elamus. Aga minu jaoks kujunes  veelgi suuremaks elamuseks hoopis Van Gogh muuseumisse sisse pääsemine. Seda kuningapäevale eelneval nädalavahetusel ehk siis ühel turistide rohkemal ajal aastas. Turistide järjekord lookles piiiiiiiiiiiiiikalt ning tõtt öelda pani nende vihma käes sabas seisvate turistide meelekindlus mind imestama. Ja samas ka nende teadmatus. Iga Amasterdami teejuht, alates Lonely Planetist kuni lõpetades suvaliste foorumitega Internetis, soovitab järjekordade vältimiseks muuseumipiletid neti teel ette osta. Ja ometi inimesed ei kasutada seda võimalust ning seisavad selle asemel tundide kaupa järjekorras… Arusaamatu.

Igatahes meie kui e-riigist pärit inimesed armastame kõiksuguseid e-teenuseid väga-väga , mistõttu ostsime e-pileti Van Gogh muuseumisse ära eelmisel õhtul. Hommikul läksime uhkel sammul muuseumi ees looklevast inimketist mööda sissepääsuni, mis oli reserveeritud spetsiaalselt e-piletide omanikele. Näitasime muuseumitöötajale telefonist oma piletid ette ja olimegi muuseumis sees. Mis toob mind tagasi algusesse – miks küll kõik need Saksa ja Jaapani turistid omale e-piletit ei osta?

20150518-74

20150518-42

Järjekord Van Gogh muuseumi ees. Päris pikk, kas pole!

Kuningaloss: 350 aastase ajalooga paleed kasutab kuningapere riigipühade ajal, aga kõigil ülejäänud päevadel aastast on see suursugune hoone külastajatele avatud. Ehkki mitte kõige suurem palee Euroopas, võib kuningaloss enda väljapeetud suursugususe üle uhkust tunda.

20150518-61

20150518-62

Atlas, lühter ja vend – kuningalossi suured vaatamisväärsused

Kuningapäev: mina olen see turist, kes üldiselt teisi turiste ei salli. Noh, tead ju küll Teine Turist on ju süüdi, miks ma pean  Empire State Buildingu katusele saamiseks lõputuna näivas sabas ootama või seisab seesinane tüütu Teine Turist (koos saja Teise Turistiga) Louvre’is Mona Lisa ees, nii et Lisa naeratuse asemel on mul harukordna võimalus näha vaid kukalde merd.

Aga! Teinekord on just turistide mass see, mis sündmusele maksimaalse efekti annab. Või kuidas Sa muidu teed massiüritust kaheksa inimesega? Näiteks kuningapäeval valitseva oranžihulluse õnnetsumisele aitavad kõik need turistide hordid kenasti kaasa ja koos kohalikega moodustub õige vahva, lõbus ja vaatamisväärt oranž seltskond.

Kuningapäeval tähistatakse kuninga sünnipäeva ja nagu üks kohalik meile kogu sündmuse osavalt kokku võttis, siis on see üks põhjus, miks ohjeldamatult juua ja ennast totakavõitu oranži parukaga ehtida. Ja tõsi ta oli, oranžihullus kees täitel tuuridel ja karsklusseltsil sellel üritusel vististi suurt menu ei oleks… Aga päev ise oli igati lõbus ja ringivahtimist oleks jagunud terveks nädalaks. Veetsime päeva esimese poole Vondelpargis, kus toimusid traditsiooniliselt lastepärased pidustused koos erinevate mängude, esinejate ja tänavatäikaga. Õhtul läksime aga kesklinna ja vaatasime üle kõik need kostümeeritud turistid ja kohalikud ning paatide ja pidulistega ummistatud kanalid. Elamus missugune!

20150518-48

20150518-53

20150518-43

Näide amsterdamlikust vabast õhkkonnast: need lapsed sõitsid suurel tiigil ilma igasuguse päästevarustuseta ning vähemalt meile ei jäänud silma ka ühtegi tegelast, kes neid lapsi seal konkreetselt valvanud oleks ning kelle ülesandeks oleks olnud vajadusel aprillikuiselt külma vette kukkunud lapsi päästma minna. Ja olgu öeldud, et see pisike poiss püsis oma laual püsti üksnes imekombel… Aga veelkord: kogu õhkkond oli amsterdamlikult  chill ja meie olimegi vististi ainukesed pabistajad. Ja nagu välja tuli, siis täiesti asjatult – lapsed randusid kenasti ning vette sulpsatamata.

20150518-47

Vondelpark oli kuningapäeval tõeline laste nirvaana täis komme, seebimulle ja lõbusaid mänge.

20150518-45 20150518-46

20150518-56

See pilt kuulub rubriiki “Klassika”. Kuningapäeval oranžide pidulistega täidetud paatidega ummistunud Amsterdami kanal. Tohutult lõbus vaatepilt!

Keukenhof: olime planeerinud, et ühe päeva veedame Amsterdamist väljas ja külastame Keukenhofi ja Madurodami Haagis. Olgu kohe öeldud, et mina ei ole eriline rohenäpp ega eeskujulik aiapidaja, ent Keukenhofist ja kõigist nendest imekaunitest lilleõitest sattusin ma suurde vaimustusse. Ja need lõhnad! Oi, mul on nii kahju, et ma ei saa kuidagi neid Keukenhofis valitsenud lõhnu kaasa võtta ja Sulle praegu edasi anda. Aga palun usu, kui ma ütlen, et seal lõhas i-m-e-l-i-s-e-l-t!

20150518-16

20150518-17

Suuuuuuuuuured ja kirjud tulbipõllud maantee ääres.

20150518-18

20150518-11 20150518-10 20150518-19 20150518-12 20150518-15 20150518-13 20150518-6

Madurodam: Keukenhof vaadatud, pakkisime oma kaks kohe-kohe magama jäävat last ja ühe 15-aastase vennaraasu autosse ning sõitsime Haagi poole. Madurodam on koht, kus on makettidest kokku pandud väikene Holland. Kõik maketid on valmistatud suhtes 1:25 ning sealne detailirohkus ja -täpsus on siirast imetlust väärt. Madurodamis on lõbus nii aastasel lapsel kui saja-aastasel proual ning kõigil nendel, kelle vanus kuhugi sinna vahepeale jääb. Vaatamist, järeleproovimist ja uudistamist jagus mitmeteks tundideks ja ma kahtlustan, kas meie meespere oleks sealt üldse ära tulnud, kui range häälega muuseumitöötaja poleks juba teistkordselt teatanud, et muusem on nüüd suletud.

20150518-66 20150518-73 20150518-69 20150518-71 20150518-65

Ainuke, mille kallal võiks Amsterdami juures norida on see, et mul ei õnnestunud sealt omale vingeid puukingi kaasa osta. Valik oli kuidagi väike ja kesine. Aga samas, ostmata jäänud puukingad on ju suurepärane vabandus, miks Hollandi-reis uuesti ette võtta…

P.S. Reisipilte üle vaadates selgus, et mul on uus nõrkus. Nimelt olen pildistavad asiaadid vahetanud selfie-pulkadega varustatud turistide vastu…20150518-67 20150518-8

Posted in Reisid. Need lähemale ja kaugemale. | 4 Comments

Kevad meelitab meid kummalisi asju tegema, kas pole! Mina näiteks tahaksin 24/7 lillepärg peas ringi patseerida ning ennast pealaest jalatallani roosasse mässida. H&M ning Pai õnneks jagavad minu kevade- ja roosavaimustust

20150529-1

Juhul, kui teaksin, et kusagil tegutseb roosa austajate fännklubi, siis ma kohe liituksin sellega. Vähemalt senikaua oleksin ma klubi truu liige ning vabatahtlikult nõus oma valge värvi kummardaja tiitlist loobuma, kuni õunapuud õitsevad ning õhk on mesilaste suminast ja magusast lillelõhnast paks. Just praegu tundub pehme roosa toon nende mõnusate hiliskevadiste meeleolude väljendamiseks just see kõige õigem värv universumis.

Mina lähen nüüd igatahes õue roosasid õunapuuõisi nuusutama. Mine Sina ka! Nii et imetabast ja lõhnavat pühapäeva meile kõigile!

20150529-3 20150529-4 Voodipesu: H&M ning Pai

Posted in Ilus ostusoovitus, Ilusad asjad, Tuppa | Leave a comment

Armastusest ja pulmadest. Stiilsetest pruutidest ja maitsekatest peigudest. Headest ideedest ja mõnusast inspiratsioonist

Mul on teist aastat järjest olnud võimalus teha koostööd Anne&Stiili pulmaeriga “Unistuste pulmad”. Kuigi ajakiri ise ilmus juba aprillli teises pooles, siis mina sain oma isikliku numbri kätte alles eile. Niisiis: hellitasin ennast täna hommikul sellega, et ärkasin teistest pisut varem, tegin omale tassi kuuma taimeteed, revideerisin pisut oma kommipeidukat (jah, mul on selline asi olemas) ning asusin selles mõnusas hommikuvaikuses ajakirja lugema. Ja üks mõte muudkui kasvas minu peas…

IMG_2172

Ajakirja kolme lookese tarvis vaatasin ma läbi suuuuuuuuuuuuuuuuure hulga fotosid kõige erinevamatest pulmadest ja sain üpriski hea ülevaate sellest, mis kohalikus pulmamaailmas toimub. Pulmaeri esimese numbri kallal töötades, oli ajakirja tegijatel materjali õige laialt käes, sest eelnevatel aastatel polnud sarnast ajakirja ilmunud ning seetõttu sai kasutada ka mitmeaastataguseid pulmasid ja fotosid. Pean tunnistama, et ajakirja teisele numbrile kaastööd tegema asudes oli mul väike hirm, et kas ainuüks eelmise aastaga ülesse pildistatud materjali seas on piisavalt palju head, mida ajakirja panna. Aga nagu välja tuli, siis on neid stiiliseid abiellujaid meil siin omajagu. Tundub, et üha rohkem paare soovib pulmadesse panustada ning pulmakaupade ja -teenuste valik läheb aasta-aastalt üha mitmekesisemaks ning kvaliteetsemaks.

Usun täiesti siiralt, et pulmapäev on senikaua korda läinud, kui kaks teineteist armastavat inimest on abiellu saanud astuda. Kõik ülejäänud toredad asjad nagu ilus kleit, vahva bänd või lõbus pidu, on selles päeva juures veel vaid lihtsalt boonuseks ja lisatasuks. Niisiis: pulmade ainus tegelik eesmärk on ju abielluda ning soovi korral seda sündmust endale oluliste inimestega vääriliselt tähistada. Pulmade eesmärk ei olegi olla mingiks stiilimaratoniks või moedemonstratsiooniks. Aga jah, mul on äraütlemata hea meel, et on tegelasi, kellel on viitsimist ja stiilitaju selle lisaboonuse nimel töötada ning kes suudavad oma pulmade näol luua ühe imekauni ja armastusega täidetud kunstiteose.

IMG_2212

Minu vaieldamatud lemmikud on paarid, kes ei kaota pulmade juures ära iseennast, vaid kujundavad pulmad ikka enda järgi. Samuti need, kes saavad aru, et pulmad ei võrdu uhke pruutkleidi ostmise ja kalli mõisahoone rentimisega. Õige atmosfääri ja vibe‘i loovad ikka läbimõeldud detailid ja armastus, mida pruutpaar teineteise vastu tunneb ja endast kiirgab. Samuti saavad minu heakskiidu need paarid, kes kõiksugustest pulmablogidest-portaalidest on küll inspiratsiooni kogunud, kuid on need ideed omas käekirjas ümber kirjutanud nii, et lõpptulemus ei mõju copy-paste’ina või juba kulunud klišeena. Pikka paid väärivad kindlasti need paarid, kes tõestavad, et ka väheste rahaliste vahenditega saab luua midagi väga ilusat, isikupärast ja meeldejäävat ning piiratud ressurssid ei võrdu automaatselt pulmadega külmas rahvamajas kuivanud  šnitslit süües ning halva muusika järgi tantsides.

Sel suvel abiellub minu üks kauaaegsemaid sõpru ühe fantastilise naisega ning pean tunnistama, et ma nii väga ootan neid pulmi. Mul on sügav kahtlus, et ka need pulmad saavad olema just minu maitsele: täis suurt ja küpset armastust, toredaid külalisi, maitsvat toitu, häid ideid ja läbimõeldud detaile. Nii et pulmahooaeg las alata! Ja toogu uus pulmahooaeg ohtralt materjali järgmise pulmaeri tarvis!

Posted in Ilus ostusoovitus, Ilusad mõtted | 2 Comments

Väikesed lapsed kõik magavad juba. Minagi magama jään. Head ööd autod, tuul, kiisud ja tuba. Unes teid, unes teid kindlasti näen. Amiki Children ja kõik need hunnitud unekostüümid

On äraütlemata kasulik, kui Sul on änksa sõbranje, kellel on übernunnu poeg, keda fotokaamera lausa armastab ja kes teeb modellitööd lahedale eesti päritolu laste uneriiete tootjale. Just täpselt tänu ühele sellisele sõbrannale, H-le, sain mina lähemalt tuttavaks Amiki Childreniga.

20150501-2

Amiki Children toodab imearmsaid, pehmeid ja mugavaid unekostüüme nii väikestele tüdrukutele kui ka poisikluttidele. Mina šoppasin Amiki Childreni veebipoes allahindluse ajal ja soetasin K-le ilusate unenägude tarvis Hugo-nimelise pidžaama ja lisaks veel Fredi-nimelised triibulised pidžaamapüksid. K2 peab enda ilusat öösärki veel aga pisut ootama, sest Amiki Childreni öörõivad on mõeldud pisut suurematele lastele ehk siis vanusele 2-10 aastat.

20140501-1

20150501-3

Ja nagu sellistel puhkudel ikka, ei saa ma kiitmata jätta Amiki Childreni visuaalset poolt ja tõika, et lisaks toodete kenale disainile ja kvaliteedile on panustatud ka detailidesse nagu korralikud tootefotod (fotograafiks on olnud fotovõlur Katrina Tang) ja armas pakend.

Posted in Ilus ostusoovitus, Ilusad asjad, Väikesesse riidekappi | Leave a comment

Ma olen nii rõõmus! Ja ma räägin suure heameelega ka Sulle, miks ma nii rõõmus olen. Anu Samarüütel ja Couture Girlsid

Mu õnnestus endale soetada kaks überkihvti Anu Samarüütli moejoonistust Couture Girlside sarjast. Asjaolude kokkulangemise tõttu ei saanud ma oma silmarõõme aga kohe kätte, vaid viimased poolteist kuud oli mu iluskallisarmas H nõus neid lahkesti enda juures võõrustama. Aga nüüd lõpuks on nad minu minu juures ja live´is oma lihtsuses veel ilusamad, ägedamad ja stiilsemad, kui ma arvanud olin. Kolmesõnaga: ma olen paduvaimustuses!

20150419-2

Plaanin illustratsioonid kunagi garderoobi ülesse riputada, ent hetkel püüan välja mõelda, kas otsida neile vääriline kohta magamistoas või panna nad hoopis elutuba kaunistama. Rasked valikud, rasked valikud…

20150419_AnuSamaruutel ja Couture Girls 20150419-3

Muideks, Anu Samarüütlil on lähiajal valmimas ka lahedad kollaaž-tehnikas moeillustratsioonid.  Ja kui Sa nüüd pakud, et ma tahaksin mõnda neist endalegi koju ilutsema tuua, siis Sa oled üks äraütemata tubli blogilugeja ja Sul on tuline õigus! Otse loomulikult tahaksin!

Posted in Ilus ostusoovitus, Ilusad asjad, Teater. Kino. Muusika. Ja muu, Tuppa | 2 Comments

Ava oma riidekapi uksed, sorteeri pesusahtit ja tõsta kingakarbid riiulitelt alla. Psühhoanalüüsi DIY 2015

Herr Freud noogutaks kindlasti usinasti kaasa, kui ütlen, et üks daam ei vaja psühhoanalüüsiks pehmeid sohvasid, Rorschachi teste ega kõrgelt haritud psühholooge. Piisab vaid, kui daam enda riidekapi ukse lahti teeb ja seal natuke ringi vaadab. See väike salamaailm nende kleitide ja kingade ja kõrvarõngaste vahel pajatab nii mõndagi oma omaniku kohta. Iseküsimus on muidugi, mida kogu selle teadmisega peale hakata…

20150410-1

Selleaastane kevadine riidekapi revideerimine ehk kodukootud psühhoanalüüs on minul nüüdseks igatahes tehtud ja tulemused on järgmised:

 Kõigi heade kavatsuste kiuste patustan ma endiselt kiirmoega. Hindan kõrgelt läbimõeldud tarbimist ning oskust ühte ja sama rõivaeset sajal erineval moel välja kanda. Daamid, kes seda kunsti oskuslikult valdavad, saavad minu silmis alati medali rinda ja esikohakarika kätte. Tõtt öelda püüan ka ise üks sellistest daamidest olla. Siiski annan endale aru, et musta vööd ma sellel spordialal vististi kunagi ei saa. Kuigi aasta aastalt püüan üha rohkem oma ostud läbi mõelda ja panustada kvaliteeti mitte kvantiteeti, siis olen endiselt ka eeskujulik kiirmoe tarbija. Seda ennekõike kahel põhjusel.

Esiteks: hunnitust väljanägemisest hoolimata pole disainerrõivas või eritellimusel valminud rätsepatöö võlumaterjalist ja sarnaselt kiirmoele allub ka see füüsikaseadustele. Kvaliteetne rõivas või jalanõu kastab küll kordades ja kordades kauem kui mõni tema kiirmoeketist ostetud odavam kolleeg, ent selge on see, et kümme aastat jutti Sa ühe ja sama palituga ei käi. Olgu see kangas kuitahes kvaliteetne ja juurdelõikustöö kuitahes peen, kui mõnda eset  24/7 kanda, siis hakkab see ikka ühel ilusal päikeselisel ning muidu toredal päeval kulumismärke ülesse näitama. Ja ma kahtlustan, et see ilus päikeseline ning muidu tore päev koidab ikka palju-palju varem kui kümne aasta pärast. Samas, kui oma rätsepapalitut vaid aeg-ajalt kanda – näiteks vaheldusmisi mõnede H&M-st ostetud vähem kvaliteetsete mantlitega –  siis jah, see kestabki aastakümneid ja on oma kõrgemat hinda küllaga väärt.

Teiseks:  ma olen naine. Seega ma olen edev ja ma tahan vaheldust. Tean-tean, selline mõtlemine ongi kõige kurja juur ja meie tarbimisühiskonna heroiin, aga… Süda tahab, mida silmad näevad. Ja silmad näevad tihti mõnes kiirmoeketis mõnda kena seelikut või änksat jakki. Tean juba ette, et tegemist on vaid ühe hooaja hitiga ning ma isegi ei hellita lootust, et võiksin seda jakki järgnevad 20 aastat kanda ja selle siis suurepärases vintage condition’is edasi päranda. Erinevalt näiteks mu hunnitust Pungitsa mantlist, mille ma kavatsen küll tulevikus kui ühe väärtusliku vintage-eksemplari oma tütrele kinkida.

Mul on muuseas ka väike nipp, kuidas ületarbimise pärast süümepiinades vaevlevat südant (ja rahakotti) rahustada.  Nimelt lohutan ennast mõttega, et tegelikult on mul ju riidekapis ka päris arvestatav hulk “eakaid” või teise ringi rõivaid. Pikaajalised suhted oma riitega ja taaskasutus on minu indulgents, mis ilmselt mitte küll selles, aga ehk mõnes paralleeluniversumis vabandab ja lunastab mu kiirmoetarbimist.

Kahtlustan, et mul on mõnede oma riietega natuke ebaterve emotsionaalne side tekkinud. Jah, on rõivaid, mida ma kappi revideerides külma südamega uuskasutuskeskusesse viin või kusagil komisjonipoes rahaks loodan teha. Ent siis on jälle need kleidid-mantlid-kingad, mille äraandmist mu süda küll üle ei elaks. Mul seostub paljude riietega mingi lugu või emotsioon või mälestus. Ma võiksin vabalt omale fotoalbumite kõrvale riidealbumid teha ja siis kunagi uhkusega lastelastele neid albumeid näidata ja rääkida: “Vot, selle punase kleidiga siin on mul üks vahva lugu jututstada…” või “Oi, nende teksadega käis vanaema esimest korda vanaisaga kohtamas”. 

Kusjuures: ma ei ole muidu koguja tüüpi inimene. Mulle meeldivad puhtad pinnad ja mulle ei meeldi elada asjade keskel, mida ma tegelikkuses ei kasuta ega vaja. Aga võibolla ei meeldigi mulle teisi asju koguda just seepärast, et muidu ei oleks mul aega ega ruumi koguda kõiki neid emotsionaalselt laetud rõivatükke (või hunnitut portselani*)…

Ma olen plisseerist sõltuvuses. Mul on päris arvestatav kogus plisseeritud rõivaesemeid ning alati kui ma kusagil plisseeri näen, tahaksin seda koledasti selga proovida või – mis veel parem – endaga igaveseks ajaks igavesti koju kaasa tuua. Plisseer on nagu üks suur ja siiras kompliment, mis võlub mulle naeratuse näole, paneb mind ennast imeilusana tundma ja lisab boonusena veel ka sületäie enesekindlust juurde.

20150410-3

Mulle meeldib Eesti disain. Kodumaine kunst ja käsitöö on mulle kuidagi eriliselt meeltmööda ja sümpaatne. Valik on meil siin lai ja andekaid tegijaid küllaga.  Kusjuures: maailma mastaabis on Eesti disain ju tõeline rariteet: iga teine daam võib (vuhvel-)Gucci kotiga ringi patseerida, aga kui paljud nendest daamidest võivad näiteks Kadri Kruusi ägeda nahkkotiga eputada? Tõenäoliselt mitte just paljud!

Ma jumaldan vintage’it. Korralik vintage‘ kleit on tõeline aare ja ma olen suure rõõmuga valmis nende diivade nõudlikku käitumist taluma, kandes kombineesid, vedades neid keemilise puhastuse vahet või pestes neid oma uneajast õhtuti õrnalt ja suure armastusega külmas vees.

1:0 ebapraktilisuse kasuks. Praktiliste asjade ostmisel on mind kordades lihtsam kõrge hinnaga ära ehmatada kui ebapraktiliste, ent see-eest ilusate asjade ostmisel. Ma olen nõus pikemalt mõtlemata välja käima suuremaid summasid mõne kingapaari või kleidi eest, kuigi tean, et leian neile vaid haruharva rakendust. Samas kipun senti sõrmede vahel veeretama praktiliste riideesemete, nagu talvejope või spordirõivad, ostmisel. Seda ka hoolimata teadmisest, et sooja sulejope näol leian omale truu sõbra pikkadeks pikkadeks aastateks ja veedan temaga kokkuvõttes väga palju aega koos.

Njah, kui ma suudan oma kiirmoe tarbimisele või riiete fetišeerimisele mingigi vabanduse välja mõelda, siis selline ebapraktilisus mulle enda juures kohe üldse ei sümpatiseeri ning ma ei kavatsegi seda kuidagi õigustama hakata. Ma lihtsalt loodan, et ühel päeval kasvan ka mina suureks ja hakkan praktiliselt mõtlema: ostan omale korraliku sulejope ning jätan hoopis need absurdelt kõrged ja veel absurdema hinnaga samsist stiletod rahuliku südamega poeriiulile.

Mulle meeldivad mustrid. Igasugused mustrid. Tartan, erinevad geomeetrilised mustrid, lillelised mustrid, loomadega kaunistet mustrid, neerukujulised mustrid, hanejalamustrid, heerigasabamustrid, art deco‘likud mustrid, toile’i mustrid jne. Nii nagu plisseerigagi hakkab mu süda netti mustrilist rõivast nähes kiiremini taguma ja mind valdab vastupandamatu soov see kaunitar endaga ühes võtta…

Riidekapis valitseb endiselt kleitide ja poolmantlite ülemvõim. Kuigi möönan, et külmal ajal lastega kärutamine on minu kannan-meeleldi-teksaseid-lihaseid jõudsalt kasvatanud, pean ennast siiski eeskujulikuks kleidikandjaks. Aga mul on kaks sõbrannat, kes on minust veelgi pühendunumad kleidi-inimesed  ja veelgi kehvemad püksikandjad. Niisiis: nende kahe daami kõrval tundun mina ikka tõelise kleidi-amatöörina.

Hea uudis on aga see, et tandemkäru ja kehv suusailm poolmantlite kandmist ei takista. Nii et selles kategoorias olen ma endiselt raskekaallane ja võistlen kuldmedali nimel.

20150410-4

Oeh, ma arvan, et nüüd sai vist olulisim kirja pandud ning selleks korraks võib riidekapi sisekaemusele punkti panna. Ja kuigi nii mõnigi kodanik võiks selle pika jutu peale õlgu kehitada, siis olen kindel, et suurem osa teist tunnevad (vähemalt osaliselt) minuga praegu hingesugulust. Kes kogub plisseeri asemel teksaseid, kes fännab mustrite asemel punast värvi ja kes kogub kleitide asemel platvormkingi. Igal ühel meist on ju omad – tohutult ilusad ja absoluutselt vastupandamatud – luukered kapis. Või mis?

 

*Aga see on juba üks teine fetiš, millest räägime juba mõnel teisel korral…

Posted in Ilusad asjad, Riidekappi | 8 Comments