Kallis Rahva Raamat, palun maksa oma ostujuhile üks pirakas boonus. Tal on endiselt hea maitse, ta teeb tublit tööd ja ta hindab Koonsi! Jeff Koonsi mõnusalt suur värvi-ise-poster

Ja Kuu Töötaja tiitel läheb… (trummipõrin)… Rahva Raamatu ostujuhile.

Öfkoors!

20150223-3

Lugu järgmine: K voodi on lükatud ühe tühja valge seina äärde. See valge sein on isegi minule, paadunud valge värvi ja tühjade pindade asutajale, liigagi suur ja tühi tundunud. Seega olen umbes-täpselt aasta võtnud hoogu, et seesinane sein kõige erinevamaid tegelasi täis joonistada. Noh, et oleks lapsesõbralikum ja oleks ilusam vaadata ja et K saaks siis oma soovide kohaselt seda värvida või uute tegelastega täiendada.

Mnjah, umbes-täpselt aasta… Igatahes hakkas kogu see asi juba vaikselt piinlikuks muutuma… Kuud möödusid… Sein seisis endiselt valge… K-l polnud midagi täiendada ega värvidega täita… Mina võtsin projekti tegemiseks aga muudkui hoogu ja hoogu ja hoogu…

Aga ilmselt andis Rahva Raamtu ostujuhi kuues meel märku, et meil on kodus suurem kriis käsil ning tellis poe valikusse portsu änksasid värvi-ise-stiilis postereid. Noh, et kui pereema ise ei saa hakkama, siis tuuakse näiteks sellised suurmeistrid nagu Jeff Koons appi. Igatahes oli minu rõõm piiritu, kui ma Rahva Raamatus Jeff Koonsi joonistustega ehitud värvi-ise-posterit nägin. Päev oli kohe tehtud ja tuju hea.

Posteri seinale riputamisega saime lõpuks ka selle suure roosa elevandi nimega Laisk-emme-kes-pole-ikka-veel-oma-lapsele-pilte-seinale-joonistatud oma toast välja aetud. Või noh, kui just mitte päris toast välja aetud, siis vähemalt vaikselt toanurka kössitama saadetud.

20150223-7

 

Tõe huvides tunnistan, et poster seal seinal on ikka ennekõike minu rõõmuks ja käeosavuse harjutamiseks. K huvi piirdus esimesel päeval paari tegelase värvimisega ja mõne eriti pika  joone tõmbamisega üle terve plakati (jah, ma olen ka varem tähendanud tema pollocklikku soovi kasutatada suuri pindu). Minu värvimisrõõm pole aga veel tänaseni otsa saanud ja nii olengi mina see, kes õhtuti, pliiatsitops nina ees, plakatit värvib. Oooo, ja milline teraapia see on!  20150223-4

Rahva Raamatus on veel ka mitmesuguseid teisi sama sarja plakateid saadaval. Uudistada võib neid näiteks siit. Igaks juhuks hoiatan, et plakati pind on libedavõitu ja pliiatsitega värvimine on seetõttu pisut raskendatud, sest värvid ei jää nii kergesti pinnale ning lõpptulemus ei jää nii kirgas kui matil pinnal.

Posted in Ilus ostusoovitus, Ilusad asjad, Tuppa | 4 Comments

Ma ei eksi, kui ütlen, et need on ühed äraütlemata maitsvad pirukad. Minu seenepirukad

Proloog: see postitus on võlgade klaarimine kõigi nende toredate inimestega, kellega ma olen lahkelt lubanud oma seenepirukaretsepti jagada, ülesse kirjutada või meili peale saata. Aga pole seda senimaani veel ühel, teisel või neljasaja kuuekümne seitsmendal põhjusel teinud. Täna püüan ma igatahes parem inimene olla…

2015021-4

See retsept pole minu jaoks pelgalt grammid, detsiliitrid ja teelusikatäied. See on pärandus. Minu vanaemalt. Mälestused nendest õhtutest, kui vanaemaga koos tema halvasti valgustatud köögis seenepirukaid tegime, on minu jaoks väga-väga kallid. Pärast vanaema lahkumist on nendesinaste pirukate küpsetamine minu jaoks üheks viisiks, kuidas hoida meie kodus traditsioone ja juurutada peretunnet. Näiteks küpsetan seenepirukaid alati T ja K sünnipäevaks ning jõulupühade ajal (noh, ja lisaks kõigil nendel ülejäänud kordadel aastas, kui kõht ja maitsemeeled millegi eriti hea järele himustavad). Minu jaoks elavad armsad inimesed edasi just sellistes väikestes asjades nagu mõni kooslauldud viisijupp või edasi antud kirg ristsõnade vastu või kollakale paberitükile kirjutatud pirukaretsept. Kodu ongi ju seal, kus on süda. Ja traditsioonid!

Aga enne veel, kui seenepirukaid saab tegema hakata, on tarvis seenejahil käia. Ja seenel käisime me vanaemaga palju. Ja seenel käin ma ka täna palju. Nüüd juba koos oma lastega (või siis suure kõhuga, kuhu parasjagu mõni laps on peidetud). Vanaema armastas seeni soolata. Mina see-eest olen kehva soolaja ja kasutan seente säilitamiseks hoopis külmutamist. See käib nii: metsast tulles puhastan ja kupatan seened korralikult ära. Seejärel hakin seened väikesteks tükkideks ning praen kergelt või sees läbi. Jahtunud segu pistan säilituskarpidesse, kleebin vajalike andmetega sildikese karbile ning pagendan seejärel karbi sügavkülma. Seenepirukate valmistamiseks piisab siis vaid sellest, et vajalik hulk seenekarpe külmikust välja tõsta ning nende sisu koos singi ja sibulaga pannile panna.

20150215-5

Seenepirukad

Tainas

4 kl jahu

150 g võid

1 kl piima

25 g pärmi

2 tl suhkrut

1 tl soola

Täidis

Seeni (riisikad ja pilvikud on imetabane kombo)

Sinki

Sibulat

Muna

Killuke võid praadimiseks

Soola ja pipart maitsestamiseks

Mulle meeldib, kui pirukatel on kõht täidisest ikka korralikult punnis, st minul kulub retseptis antud tainakoguse kohta u 800 g täidist. Sügiseti, kui pilvikud-riisikad on metsas vabalt kätte saadavad, siis on pirukad seenetäidisest pungil. Mida enam kevade poole (loe: mida väiksemaks on mu seenetagavarad jäänud) seda tagasihoidlikumalt on seened pirukas esindatud ja seda enam tükib esile suitsune maasingi maik.

Kusjuures: juhuks, kui Sul parasjagu seeni käepärast ei ole või pole Sa lihtsalt suurem asi seenesööja, siis tea, et kui seened sootuks välja jätta, siis saab sellesinase retsepti järgi ka imemaitsvaid singipirukaid teha.

Valmistamine

Alustuseks kallan suurde kaussi jahu. Seejärel hakin külma või kuubikuteks ja lisan jahule. Näpin sõrmedega kiiresti või ning jahu ühtlaseks massiks.

Lisan tassi pärmi ja suhkru ning segan kuni pärm on sulanud. Lisan pärmivedelikule soola. Seejärel kallan pärmisegu piima hulka ning segan kergelt läbi. Nüüd kallan segu tasapisi jahule seltsiks, ise samal ajal tainast teise käega segades-sõtkudes. Lõpetuseks sõtkun tainast suure hoole ja armastusega. Moodustan käte vahel tainast kena pallikese ja pistan selle kaussi puhta räti alla. Lasen tainal toatemperatuuril umbes tunnikeseks kerkida.

Vahepeal hakin sibula väikesteks tükkideks ning praen seda, kuni sibul muutub kergelt klaasijaks. Lisan peeneks hakitud singi ning praen veel natuke. Päris lõpus lisan seened ning lasen segul veel vaid põgusalt pannil sõbruneda. Tõstan panni pliidilt ja lasen sel jahtuda.

Selleks ajaks peaks rätiku all puhkav tainas juba kenasti kerkinud olema ning võibki pirukaid tegema asuda. Lõikan tainapalli kuueks enam-vähem võrdseks sektoriks. Tõstan ühe sektori välja, püüan sellest moodustada kena pallikese ning selle pallikese siis võimalikult ühtlaseks ringiks rullida. Mulle isiklikult meeldib õhem tainas, seega rullin tainast kohe eriti eeskujulikult. Seejärel lõikan tekkinud ringi kaheksaks sektoriks.

20150215-1

Tõstan igale sektori laiemale osale korraliku lusikatäie täidist ning keeran siis piruka, alustades laiemast osast, kenasti kokku. Tõstan piruka küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Toimin sarnaselt ka kõigi ülejäänud taina sektoritega.

20150215-2

Klopin tassis muna segamini ja pintseldan kõik pirukad munaseguga kokku. Seejärel rändavad pirukad eelsoojendatud ahju. Kraade võiks sel ajal ahjus olla 180 C. Pirukatel kulub valmimiseks u 15-20 minutit. Selle ajaga on pirukad mõnusalt pontsakaks kerkinud ja pealt kaunilt kuldseks küpsenud. 

20150215-3

Pirukaid saab ka ette valmis teha, sügavkülma hoiule panna ning siis sobival ajal lihtsalt ahju pista. Külmutatud pirukad tahavad ahjus natuke kauem olla, seega arvesta u 30-minutilise küpsetamisajaga.

Niisiis: mõnusat pirukate tegemist ja söömist!

20150215-8

Posted in Maitsvad asjad | 10 Comments

Veebruarikuu lemmik – Handful/Käeulatuses

Veebruarikuu lugemissoovitus: “Handful/Käeulatuses”; Tanel Veenre

20150213-1

Kuigi veebruarikuu pole omadega veel poole pealegi jõudnud, võin raudpoltterasplaatinumkindlalt öelda, et selle kuu lemmikraamat on mul juba leitud – “Handful/Käeulatuses”!

20150213-6

“Handful/Käeulatuses” on isemoodi ehtepäevik, täis pilte ja mõtteid. Kena vaadata. Huvitav lugeda. See on autori imeilus ja aupaklik kummardus oma loomingule. Ja lugejana-vaatlejana ei jäägi muud üle, kui ka ise – suur imetlus ja lugupidamine silmis – kaasa kummardada.

See on just sedasorti raamat, mida tasub aeg-ajalt riiulilt kätte võtta, uuesti sirvida ning nagu võluväel on tuju neli korda parem ning pea inspiratsioonist ja headest mõtetest tulvil.

20150213-2 20150213-3 20150213-8 20150213-7

P.S. Lahedamat kaanekujundust annab välja mõelda, kas pole?

20150213-4

 

Posted in Raamatud. Need head ja veel paremad | Leave a comment

Kui Liivimaal korraldataks meistrivõistlused selgitamaks välja kõige kehvem mustade kingade kandja, siis tuleksin selle võistlusel kindlasti medalikohale. Mine tea, ehk tooksin isegi kuldmedali koju…

IMG_1630

Jah, mul on küll omajagu kingi, aga väga vähesed neist on üdini musta värvi ja need vähesedki on suurema osa ajast tööta. Miks, küsid Sa? Ma ei tea! Värvilised või mustriga jalanõud tunduvad mulle pahatihti huvitavamad ning kipun enne nendega sõprust sobitama kui musta värvi kingade-saabastega.* Aga on kohti ja üritusi ja kleite ja tujusid, mis lausa nõuavad hunnituid musti kingakesi. Soovitavalt väikese vimpkaga. Ja H&M-i inimesed teavad seda. Targad inimesed, mis muud!

20150127-3

Kingad – H&M

* Kui on õige must kingake, siis on mu armastus tema vastu siiras ja igavene. Näiteks enda keskkooli lõpetamiseks ostetud ja peenete nahkpaeltega ümber pahkluu seotavaid musti kingakesi vaatan ma ka täna, peaaegu 12 aastat hiljem, ikka armastava ja imetleva pilguga. Ja oi, kuidas mu jalakesed rõõmustavad, kui nad nendesse hunnitutesse kingakestesse peita!

Posted in Ilus ostusoovitus, Ilusad asjad, Riidekappi | 2 Comments

Reede on tore päev, kas pole! Ja toredal päeval räägime toredatest asjadest. Nagu näiteks kenadest vaasidest. Minu uus ja nägus vaas Anno sarjast

Ma olen oma majapidamises puudust tundnud ühest nägusast statement-vaasist Noh, tead ju küll, sellisest, millel oleks iseloomu, mis oleks parajalt suur ja püüaks pilku ning samas oleks sedavõrd universaalne, et seda annaks kõige erinevamate asjadega kenasti kokku sobitada.

IMG_1071

Ma ei saa eitada, et olen selliseid vaase ka siin-seal disainipoodides kohanud, aga kahjuks on nende hind vastikult kõrge olnud, mistõttu pole ma lihtsalt raatsinud ühtegi neist endale osta. Aga mõni aeg tagasi leidsin ühe täitsa asjaliku vaasi Anno sarjast, mida müüb Kodin1. Klaasist vaas on suht-koht suur ja mõnusalt tahumatu vormiga. Selle maalähedane helepruun värv on aga vägagi pretsensioonitu, nii et sellega annab kenasti interjööris mängida. Oh, ja hind oli sellel suurel ja raskel klaasvaasil isegi mõned sendid alla 30 eurot.

20150123-2

Tegelikult on mul ennegi olnud põhjust Anno sarja kiita. Näiteks leidsin ma pärast pikki otsinguid just nende valikust meie majapidamisse sobiva metallist padjakorvi. Aga jah, Anno korvidel ja teistelgi dekoratiiv-vidinatel tasub silma peal hoida. Vahel juhtub seal valikus olema mõistliku hinnaga ja vägagi laheda disainiga asju, milliste analoogide eest tuleks mõnes spetsiomm disainipoes välja käia märgatavalt suuremaid summasid. Samuti leiab sellest sarjast kihvte mustrilahendusi nii vaipadele, kardinatele kui (laste) voodipesule.

Posted in Ilus ostusoovitus, Ilusad asjad, Tuppa | 4 Comments

Üleskutse kasvatada Didrichseni muusemi niigi pikki järjekordi veel pikemaks. Munchi “The Dance of Life” Didrichseni muusemis

Üleskutse kõigile neile, kes plaanivad jaanuarikuus veel väikese Helsingi-tripi teha – minge Munchi näitusele! Nimelt on kuni jaanuari lõpuni Didrichseni muusemis üleval Edvard Munchi näitus “The Dance of Life”.

IMG_0775

Kuigi seesinane näitus on üleval olnud juba septembrikuust saati, siis õnnestus minul näitust näha alles nüüd. Meie kaks varasemat katset näitust nädalavahetusel külastada luhtusid seetõttu, et pool Helsingi elanikest tahtis just sel samal ajal seda sama teha, st järjekorrad olid piiiiiiiiiikad ning looklesid muuseumiuksest välja. Abivalmid muuseumitöötajad ennustasid, et sissepääsemiseks kulub kusagil kolmveerandtunni ja tunni vahepeal. Njah, kuigi ma olen kunstisõber, siis pole ma siiski nii ustav kunstisõber, et oleksin nõus näitusele pääsemiseks väikelastega tunnikese talvel õues järjekorras seisma. Kolmanda ja seekord ka eduka katse näitusele pääseda tegin teisipäeva lõunapaiku. Siiski hoiatan, et huvi näituse vastu on väga suur ja isegi sel teisipäeva lõunaajal oli tänu saabunud gruppidele muuseumis rahvast sedavõrd palju, et näitusele pääsemiseks pidime mõned minutid järjekorras seisma. Neil, kel plaanis näitust laupäeval-pühapäeval väisata, teadku, et muuseumitöötajate sõnul tasuks nädalavahetusel pikemate järjekordade vältimiseks minna näitusele kas vahetult peale muuseumi avamist või siis tund-paar enne selle sulgemist.

IMG_0762

“I paint not what I see, but what I saw” E. Munch

Näitus ise on tõeline maiuspala. Munchi looming oma nukra ja süngevõitu ilus oli kuidagi eriti aus ja tõeline. Tuntud ja pisut vähem tuntud maalide imetlemise (või oleks õigem kirjutada: analüüsimise?) kõrval tasub kindlasti aega võtta ka allkorrusel asuva graafika tarvis, sest see on üks äraütlemata lummav maailm. Taaskord pisut kurb ja natuke iroonilinegi, ent samas väga ilus, aus ja munchilik.

IMG_0777 IMG_0790  

IMG_0833

IMG_0829

“I was walking along a path with two friends – the sun was setting – suddenly the sun turned blood red – I paused, feeling exhausted and leaned on the fence – there was blood and tongues of fire above the blue-black fjord and the city – my friends walked on and I stood there trembling with anxiety – and I sensed an internal scream passing through the nature.” E. Munch 1892

IMG_0808 IMG_0822

Niisiis: kellel veel jaanuarikuus Helsingisse asja, napsake kindlasti kusagilt need paar tundi ja minge Didrichseni! Saate ilmselt küll pisut järjekorras seista, ent näituseelamus ise on seda kindlasti väärt.

IMG_0891

Posted in Teater. Kino. Muusika. Ja muu | Leave a comment

Jaanuarikuu lemmik: album “Minu mood tuleb tagasi…”

Jaanuarikuu lugemis(imetlemis-)soovitus: “Minu mood tuleb tagasi…”;Karin Grabby-Matthiessen-Baritsch

20150112-2

Ma olen seda ennagi korduvalt öelnud ja ütlen uuesti – on nii kohutavalt hea, kui Sul on head sõbrad! Saime perega jõulude ajal palju armsaid, toredaid, läbimõeldud ja maitsvaid kingitusi ning otse loomulikult valmistasid need meile suurt rõõmu. Ja seda mitte saamahimu pärast, vaid just seetõttu, et nendesse kingitustesse oli pandud aega, hoolivust ning seda x-faktorit (maakeeli: just seda “midagit”, mis Su südame rõkkama paneb). Näiteks kinkis P mulle jõuludeks raamatu, mis oli justkui puudolev puzzletükk minu detsembrikuus. Oota, kohe selgitan lähemalt.

Detsembrikuusse oli mul plaanitud üks äraütlemata mõnus õhtupoolik Anu Samarüütli moejoonistuse töötoas. Tänu Tallinki “täpsele” sõidugraafikutest kinnipidamisele ma sinna aga kahjuks ei jõudnud. Või noh, oleksin jõudnud, aga absurdselt suure hilinemisega.

Ja ma olin sellepärast kurb. Kohe väga kurb!

Ilma, et oleksin P-ga oma õnnetult lõppenud töötoaprojektist rääkidagi jõudnud, kinkis P mulle jõuludeks albumi “Minu mood tuleb tagasi…“. See on Eesti Rahva Muuseumi poolt välja antud album, mis sisaldab Karin Grabby-Matthiessen-Baritschi moejoonistusi aastatest 1940-1950. Tegemist on äärmiselt kauniste vana kooli moejoonistustega ning hunnitute rõivaste kavanditega.

Noh, ja ütleme nii, et Karin Grabby-Matthiessen-Baritschi moejoonistused olid justkui plaaster minu kripeldavale Anu-Samarüütli-juhendatud-töötoast-ilmajäänud-südamele.* Absuluutselt võrratu materjal silma nuumamiseks ja ideede kogumiseks!

20150112-1 20150112-5 20150112-7 20150112-6 20150112-8 20150112-3

* Väga abivalmis ja töötoa eest vastutav Kumu kunstistuudio kuraator Piret jättis õhku illitillukese võimaluse, et publiku huvi korral toimub ehk kunagi veel mõni analoogne töötuba.  Loodame! Igatahes paneksin ennast siis kiiremas korras osalejana uuesti kirja. Mnjah, ja jääb vaid loota, et ka Tallink on selleks ajaks kella tundma õppinud…

Posted in Raamatud. Need head ja veel paremad | 2 Comments

Vahel on väikesed eelarvamused täitsa kasulikud, sest just nii on võimalik meeldivalt üllatuda. “Hea põhjatuule vastu”, Elina ja Emmi

Tahtsin Sulle lihtsalt kiirelt rääkida, et vahel tasuvad väikesed eelarvamused ennast ära. Ja seda just siis, kui need eelarvamused absoluutselt alusetuks osutuvad. Äraütlemata tore on ju meeldivalt üllatuda!

IMG_9853

Seda, et Vanemuise etendus “Hea põhjatuule vastu” on vähemalt (!) keskpärane*, kahtlustasin ma juba enne etenduse nägemistki. Küll aga olid mul teatavad kahtlused Emma (Emmi) Rothneri rolli osas, keda kehastab Elina Purde…

Kuni viimase nädalani teadsin Elina Purdest just nii palju, et ta on pikk ja ilus.  Ja kahtlemata hea maitsega. Noh, sest keegi, kes hooliteb Sireen Vintage’i võrratute vintage kleitide eest, peab ju lihtsalt suurepärase stiilitajuga olema, onju! Aga Elinast kui näitlejast teadsin häbiväärselt vähe ning see vähenegi põhines vaid Kättemaksukontoris nähtud Häidi rollil.  Seesinane rollitäitmine pole aga kohe üldse minu tass teed. Ega kohvi. Ega kakaod. Vot, ja siit ka siis need kahtlused ning väike eelarvamuse-ussike Elina ja Emmi rolli osas. Aga mul on nii hea meel, et ma eksisin – Elina Emmina oli igati veetlev tegelane ja oskuslik näitleja ning mul on hea meel, et ma ühe uue sümpaatse näitlejannaga läbi lavastuse tuttavaks sain.

Kusjuures: 3-kuuse tütre emana ei saa ma kiitmata jätta ka alles-mõned-kuud-tagasi-sünnitanud-Elina figuuri. Absoluutselt imetlus- ja kadestamisväärne!

* … ja ma ei eksinud! Etenduse kui terviku kohta võib vaba kasutada sõnu nagu “hea” ja “köitev” ja “soovitan küll”.

Posted in Teater. Kino. Muusika. Ja muu | Leave a comment